Mükotoksiinid ja nendega toimetulek

Mükotoksiinid on looduslikud toksilised keemilised ühendid, mida toodavad hallitusseened. Nimetatud seened on võimelised tootma väga erinevaid ohtlikke mükotoksiine, nagu näiteks aflatoksiin, fumonisiin, deoksünivalenool (DON), ohratoksiin A, T-2 toksiin ja zeralenoon ja paljud teised. Põllumajanduslikud kultuurid, eriti teraviljad ja õlikultuurid võivad mükotoksiine tootvate hallitusseentega nakatuda nii kasvu-, koristus- või säilitamisperioodil kui ka hilisemal töötlemisel ja loomasöödana kasutamisel. Mükotoksiinid võivad organismi sattumisel esile kutsuda mürgistusnähte, mida tuntakse mükotoksikooside nimetuse all. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) hinnangul on mükotoksilise saaste poolt igal aastal tabatud ligikaudu 25% kogu maailmas kasvatatavatest põllukultuuridest.

Mükotoksiinide toimed

Põllumajandusloomadel avaldab mükotoksiinidega saastunud loomasööt mõju kasvule, piima- ja munade toodangule, sigivusele ja immuunsüsteemile. Mükotoksiinid avaldavad oma toimet peamiselt kolme mehhanismi teel. Esiteks muudavad nad toitainete sisaldust söödas, nende imendumist ja metabolismi looma organismis. Teiseks kutsuvad nad esile muutusi endokriin- ja neuroendokriinsüsteemis. Kolmandaks avaldavad nad pärssivat mõju loomade immuun-süsteemile.

Mükotoksikooside diagnoosimine on võrdlemisi raske, sest loomadel võib avalduda mõni või paljud järgnevatest sümptomitest: seedehäired, tarbitava söödahulga vähenemine, oksendamine, kõhulahtisus (tume või verine), atsidoos, alatoidetud väljanägemine, viljatus, tiinuse katkemine, innahäired, pärasoole väljalangemine (prolaps), maksakahjustus, hingamishäired (kopsuturse), ebakorrapärane südame töö, silmade pilkumine, pulstunud karvkate, suu limaskesta kahjustused, surm.

Mükotoksikooside diagnostikas on äärmiselt oluline söödaproovide õige võtmine analüüsideks. Nii hallitusseened ise kui ka nende poolt toodetavad mükotoksiinid on loomasöödas tavaliselt ebaühtlaselt jaotunult.

On oluline märkida, et hallitusseene olemasolu loomasöödas ei tähenda automaatselt mükotoksiinide olemasolu. Samas on hallitusseenele soodsate tingimuste tekkimisel olemas reaalne võimalus mükotoksiinide produktsiooniks. Teisalt ei garanteeri ka hallitusseene puudumine söödaproovis mükotoksiinide puudumist, sest toksiin võib söödas püsida veel pikka aega pärast seda, kui hallitusseen on surnud.

Ravi ja kontroll

Pärast mükotoksiinide toime avastamist, on mükotoksiinide tekke ennetamiseks, mükotoksikooside raviks ja mükotoksiinide toime vähendamiseks proovitud väga erinevaid meetodeid.

Mükotoksiinide tekke ennetamine õigete agronoomiliste meetodite kasutamise ja seeninfektsioonide suhtes vastupidavamate põllukultuuride valimise näol võivad aidata tõhusalt kaasa seeninfektsioonide leviku vähendamisele põllukultuuride seas. Harimata põldudel on seene eoste kontsentratsioon reeglina kõrgem. Kuna silo saastumine mükotoksiinidega võib osutuda tõsiseks probleemiks, tuleb silo valmistamisel järgida õiget tehnoloogiat, et tagada fermenteerumise optimaalne kulgemine ja hapniku silost.

Silo valmistamisel tuleb põllukultuurid koristada õiges kasvufaasis ja õige niiskusesisalduse juures, heksli pikkusega 5-7 cm, silohoidla kiiresti täita ning kinni katta, et vähendada hapniku juurdepääsu. Bakteritüvede lisamine silomassile aitab kindlustada optimaalse fermentatsiooni ja stabiilse sileerimise protsessi kulgemise.

Teravilja ja muud kuiva loomasööta tuleb säilitada 14 protsendilise niiskusetaseme juures. Teraviljasalvede õhutamine on oluline, et vähendada niiskuse levimist ja hoida loomasööt kuivana.

Üheks tõhusamaks mükotoksiinide toime vähendamise meetodiks on mükotoksiine siduvate ainete kasutamine. Eesmärgiga vähendada mükotoksiinide toimet loomadele lisatakse loomasöödale aktiivsütt, erinevaid mineraalsavisid, pärmiraku seina derivaate ja muid ühendeid. Tõhus siduv aine on selline, mis seob saastunud söödas endaga mükotoksiinid ega eraldu neist ka looma seedetrakti läbimise käigus. See hoiab ära või vähendab mükotoksiinide toimet loomale. Mükotoksiine siduva aine valikul tuleks lähtuda järgmistest põhikriteeriumitest:
1) kõrge siduvus suure hulga erinevate mükotoksiinide suhtes;
2) mitteseondumine mineraalainete, vitamiinide ja ravimitega;
3) madal inklusiivsuse määr;
4) kontrollitud kvaliteet ja madal keskkonna saastefaktor;
5) stabiilsus erinevate pH väärtuste juures;
6) teaduslik katsetatus.

Soovitused mükotoksikoosiga toimetulemiseks:
1) jälgige karja üldist seisundit;
2) välistage võimalikud mükotoksikoosi põhjused (toit, haigus, halb hooldus jne);
3) lisage söödale mükotoksiine siduvat ainet;
4) kontrollige sööta levinumate mükotoksiinide suhtes (aflatoksiin, fumonisiin,
DON, T -2 toksiin, zeralenoon, ohratoksiin A);
5) kõrvaldage või lahjendage saastunud soot, jälgige selle mõju loomadele;
6) lisage söödale toitaineid (valku, rasva), antioksüdante nagu näiteks vitamiin E,
mikroelemente nagu näiteks Cu, Zn, Mn, Se jne;
7) hoiduge saastunud sööda andmisest noorloomadele, tiinetele isenditele või vastava toksiini suhtes tundlikele liikidele.

Eriti suur on mükotoksokooside risk sellel aastal koristatud söödas, kuna ilmastikutingimused on soodsad hallitusseente kasvuks. Et mitte kaotada toodangus, tuleks teadvustada endale probleemi ja võtta loomade kaitseks kasutusele eelpool mainitud abinõud.

Itaalia teadlaste poolt avaldatud materjalide põhjal refereerinud Pilleriin Puskar
Lisainformatsioon mükotoksikoosidest telefonil 505 2846.


Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
 
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)