Piimalehmade ketoos

Piret Kalmus, Eesti Maaülikool

Ketoosi olemus ja tekkepõhjused

Ketoos on äsjapoeginud lehmade ainevahetushaigus, mis on tugevalt seotud energiabilansi muutustega sellel perioodil. Kuigi enamik ketoosijuhtudest tekib äsjapoeginud lehmadel kahel esimesel poegimisjärgsel nädalal, mõjutavad ketoosi arengut eeskätt just poegimiseelsel perioodil tehtavad söötmis- ja pidamisvead. Ketoosi peamiseks algpõhjuseks on lehma söömuse vähenemine vahetult enne poegimist ja poegimise järgselt. Üheks oluliseks riskiteguriks ketoosi tekkes on liigselt rasvunud loomad. Kõrge toitumushindega lehmadel on kordi kõrgem risk muutuda poegimisjärgselt isutuks ning haigestuda ketoosi. Ketoosi haigestuvad sagedamini ka lehmad, kellele poegimisjärgsel perioodil põhjustatakse liigset stressi. Näiteks järsk sööda- või keskkonnamuutus, ebakvaliteetne või ebaõige sööt vähendavad lehmadel poegimisjärgset söömust ja on seega ketoosi arenemisele soodustavad tegurid. Sekundaarsesse ketoosi aga haigestuvad lehmad esimesel kahel laktatsioonikuul, kus mitmed kaasuvad haigused (sõrahaigused, endometriit jne) vähendavad lehma söömust ja selle taustal areneb ketoos. Ketoosi esinemus varieerub karjade lõikes väga tugevalt, mistõttu karjasisene haiguse osakaal tuleb igas karjas kindlaks määrata.

Ketoosi ärahoidmiseks peab tagama, et lehma isu pärast poegimist ei väheneks. Sellel ajal, mida nimetatakse ka negatiivse energiabilansi (NEB) perioodiks, kahekordistub lehma glükoosi- ja energiavajadus. Lehm kasutab lisaenergia allikana keharasvu, mis transporditakse maksa, et täita piimatootmiseks vajaminevat energiatarvet. Keharasvade “ümbertöötlemise”ühte kõrvalprodukti, ketokehi, on lehm võimeline samuti energiaallikana kasutama, kuid teatud piirini. Ketokehade sisalduse liigne tõus aga hakkab organismile negatiivselt mõjuma ning tekib haiguslik seisund – hüperketoneemia ehk ketoos. Kui haigusega kaasnevad kliinilised tunnused, nimetatakse seisundit kliiniliseks ketoosiks. Kliinilise ketoosi tunnusteks on isutus, loidus, piimatoodangu langus ning teatud juhtudel ka suust tulev atsetoonilõhn. Nähtavate haigustunnusteta loomal saab ketoosi diagnoosida ainult ketokehade sisalduse määramisega kas uriinist, piimast või verest. Üleilmselt aktsepteeritud piirmäär varjatud (subkliinilise) ketoosi diagnoosimiseks verest on ühe peamise ja kõige tundlikuma ketokeha, beetahüdroksüvõihappe (BHB) sisalduse suurenemine üle 1,2 mmol/l. Kliinilise ketoosi korral on BHB sisaldus üle 3 mmol/l. Uuringutega on tõestatud, et kõrgemate BHB väärtuste (üle 1,2 mmol/l) korral suureneb lehmal oluliselt risk haigestuda teistessse haigustesse (näiteks libediku paigaltnihkumine) või saada enneaegselt praagitud. Samuti on leitud, et kõrgema BHB väärtusega lehmade sigimisnäitajad on halvemad ning piimatoodang on oluliselt väiksem võrreldes madala BHB väärtusega loomadega. Seega on ääretult oluline subkliinilise ketoosi kiire avastamine ja raviprotokollide loomine.

Ketoosi diagnoosimine

Lehmade varjatud ketoosi avastamiseks tuleb seega kasutada ketokehade määramist kas piimast, uriinist või verest. Ketoosi kiire tuvastamine on oluline, sest pikemat aega varjatud ketoosi põdeva lehma piimatoodang väheneb ning ta vastuvõtlikum teistele haigustele. Varjatud  ketoosi karjasisese levimuse kindlakstegemiseks tuleb teada, mitu lehma põeb ühel kindlal ajahetkel subkliinilist ketoosi. Selleks tuleb võtta vereproovid kõikidelt lehmadel, kes on antud ajahetkel lüpsnud 4–20 päeva ning analüüsida tulemusi. Seda võib korrata teatud aja järel. Kui karjasisesene levimus jääb alla 10%, siis piisab edapidi iga lehma ühekordsest uurimisest sellel perioodil. Kui varjatud ketoosi põdevate lehmade osakaal on suurem, tuleb haiguse avastamiseks võtta proove sellel perioodil kaks korda. Kõige täpsemaks ketoosi diagnoosimiseks on verest määratav BHB sisaldus. Samas on vereproovi võtmine aeganõudev ja töömahukas. Kuna ketokehad siirduvad verest nii piima kui uriini, saab ketokehade sisaldust määrata ka nendest kehavedelikest. Ketokehade hindamiseks uriinist ja piimast on sageli kasutatud ribateste või pulbrilist reagenti. Kuna sellelaadne määramine ei anna arvulist tulemust ja hinnatakse testi värvuse muutust, ei saa väga täpselt ketoosi olemasolu diagnoosida. Seetõttu võivad ribateste kasutades mitmed tegelikult ketoosi põdevad lehmad avastamata jääda. Kuna uriiniproovide võtmisele kulub palju aega, on praktikas kõige optimaalsem ning kulutõhusam BHB määramine kas verest või piimast.  Verest ja piimast arvuliselt määratava BHB vahel on üsna hea korrelatsioon, kuigi piimas on BHB väärtused oluliselt väiksemad. Kui verest määratava BHB piirmäär varjatud ketoosi diagnoosimiseks on üle 1,2 mmol/l, siis piimas on selleks piirväärtuseks üle 0,2 mmol/l.  

Ketoosi ravi

Veenisisene glükoosi manustamine

Enim kasutatavaks kliinilise ketoosi raviks on 40% glükoosilahuse veenisisene manustamine. Pärast sellise hulga glükoosi organismi viimist suureneb vere glükoosisisaldus ligikaudu kaheksa korda ja glükoositase normaliseerub kahe tunni jooksul. Esilekutsutud hüperglükeemia käivitab teatud sündmuste ahela. Kõrge glükoos veres suurendab kiiresti insuliinisisaldust ja glükoos transporditakse lihastesse. See omakorda peatab keharasvade lagunemise ning alandab maksas ketokehade tootmist. Kuna glükoosi toime ketoosiravis on lühiajaline, saab sellist võtet kasutada ainult kliinilise ketoosi ühekordseks raviks. Subkliinilise ketoosi ja taastekkiva ketoosi raviks see meetod ei sobi. Pideval glükoosi veeni manustamisel on ka mitmeid negatiivseid kõrvaltoimeid.

Suukaudne propüleenglükooli manustamine

Subkliinilise ketoosi raviks kasutatakse peamiselt suukaudu manustatavat propüleenglükooli. Propüleenglükool imendub kas vatsast otse vereringesse või muundub propionaadiks, olles glükoosi tootmiseks vajalik eelaine. Kuna propüleenglükool imiteerib hästi terve lehma glükoosi ainevahetust, on selle suukaudne manustamine tõhus ravi subkliinilist ketoosi põdevale lehmale.

Vatsasisene monensiini manustamine

Viimastel aastatel on Euroopas registreeritud ketoosiravimiks monensiin, mida paljudel riikides on kasutatud aastakümneid. Monensiin on ionofooride rühma kuuluv antibiootikum, millel on selektiivne toime teatud vatsa mikroobiliikide suhtes. Seega muutub monensiini toimel peamine vatsasisene mikroobide populatsioon, mille tulemusena väheneb atsetaati ja butüraati (ketokehad) produtseerivate bakterite arv ning suureneb propionaati (glükoneogeesi algaine) produtseerivate bakterite hulk. Vatsasiseste bakterite populatsiooni muudatuste tõttu paraneb energiavahetuse tõhusus ja lehm tervistub. Tegemist on retseptiravimiga ja monensiini võib loomadele välja kirjutada ainult tegevusluba omav loomaarst. Enne monensiini ravi tuleb alati karja ketoosialast olukorda hinnata ning  monensiiniga ravivajadus kindlaks määrata.

Kokkuvõte

Ketoosi, nagu ka kõiki teisi produktiivsust mõjutavaid haiguseid on kergem vältida kui ravida. Karjale väljatöötatud kindlad ravi- ja tõrjeplaanid aitavad ketoosi haigestumist vähendada.