Probiootilise farmi- ja karjahoolduse olemus ja eesmärgid

Erki Tiivas, Chrisal Trading OÜ

Kaasaegse loomapidamise põhieesmärgiks on kasumi maksimeerimine ning selle alameesmärkideks tootlikkuse kasv ja tootmise kulumäärade ohjamine. Tootlikkuse kasvu kaalukamaid stimulaatoreid võib leida peamiselt sööda ja loomade tervisega seonduvate teemade ringist. Samad teemad figureerivad olulistena ka tootmiskuludes. Käesolevas artiklis tuleb juttu lauda ja loomade hügieeni problemaatikast ning uuematest suundumustest, mis on aidanud märgatavalt parandada loomade tervisenäitajaid nii lühi- kui pikaajalises mõõtmes ning seeläbi ka tootlikkust ja tootmise omahinda.

Loomade tervisehädade olemuslikuks allikaks on loomapidamise intensiivsus. Loomade organismid töötavad toodangu maksimeerimise eesmärgil suure koormatuse tingimustes. Tänu tiheasustusele levivad haigustekitajad laudas kiiresti loomalt loomale ning ajaks, mil seda märgatakse, võib nakatunud olla juba arvestatav hulk loomi. Levinuimaks meetmeks, millega nakkusohtu piiratakse, on desinfektsioon. Loomade ja lindude kasvatamisel on siin erinevad võimalused ja piirangud. Kuigi desinfitseerimisainete tootjad püüavad leida uusi võimalusi efektiivsuse tõstmiseks ja negatiivsete mõjude piiramiseks, on desinfektsioonil omad kaalukad ja pöördumatud miinused. Esiteks, desinfektsioon toimib ainult täieliku kontakti puhul haigustekitajaga. Karvavõrragi kõrval või ebaühtlasel töötlusel ei juhtu patogeenidega kahjuks midagi. Teiseks, järjest enam tagasilööke valmistab resistentsuse probleem, kus patogeenid õpivad muteeruma ja suudavad ellu jääda. Samuti on kirjeldatud enam ristresistentsuse juhtumeid, kus paralleelselt kujuneb välja resistentsus ka antibiootikumi suhtes, millega patogeen pole kunagi kokku puutunud. Kolmandaks, desinfektsioon hävitab kogu ettejuhtuva mikrofloora, sealhulgas kasuliku. Nendes tingimustes on paratamatu, et loomade tervis on heitlik ning probleeme on enam, kui sooviks.

Viimastel aastatel on Euroopas levima hakanud uudne lähenemisviis, kus kõigis seni desinfektsiooni eeldanud kohtades kasutatakse probiootiliste bakterite lahuseid. Sellist lahendust on edukalt rakendatud nii loomakasvatuses, piimafarmides kui ka lindlates. Tehnoloogia olemus seisneb kasuliku mikrofloora juurdekandmises, mis toitudes bioloogilisest mustusest ja sidudes vett, muudab lauda keskkonna haigustekitajatele ebasobivamaks. Tulemuseks on patogeenide arvukuse märgatav ja püsiv vähenemine ning seeläbi haigusstatistika paranemine. Päris lõplikult patogeenid ei kao ning see on ka väga oluline selleks, et loomadel säiliks haigustekitajate suhtes äratundmis- ja vastupanuvõime.

Probiootiliste bakterite paljunemisel on tuvastatud kompleksne ja ööpäevaringne mõju:

• konkureerides patogeenidega toidule ja veele paljunevad kasulikud bakterid kiiresti ning hõivavad peaaegu kogu pinna, seeläbi saavutatakse mõne aja jooksul uus mikrobioloogiline tasakaal, kus kasulikud bakterid suruvad alla haigustekitajate arvukust. Säärane mehhanism on võimaldanud vähendada praktiliselt igat liiki laudakeskkonnast saadavate nakkuste ja surmajuhtumite arvu, sh mastiit, sõrainfektsioonid, nahapõletikud, kopsuhaigused, kõhulahtisus, kahheksia jms
• tarbides vett alaneb pindade niiskustase, see on eriti oluline loomade asemetel ja poegemislautades
• kasulikud bakterid tarbivad bioloogilist mustust enne sellest metaani, ammooniumi ja muude mürgiste gaaside eraldumist, mistõttu viimaste osakaalu alanemist õhus on mõõdetud kuni 80%. Antud muutus vähendab mürgiste gaaside põhjustatud stressi organismile ning vähendab mitmete kopsuprobleemide esinemissagedust
• bakterid toodavad ensüüme, mis lagundavad valguahelaid ja vähendavad sööda sisse sattudes selle seedimiseks vajalikku energiahulka, seeläbi suurendades söödaväärindust ja soodustades kaalu lisandumist
• seni ei ole märgatud, et haigustekitajatel kujuneks probiootiliste bakterite suhtes välja resistentsust, kuna viimased ei ründa neid, vaid konkureerivad toidule

• Probiootilise farminduse osas on uuritud ja välja töötatud lahendused erinevate farmitüüpide ja loomade/lindude jaoks. Kui seni on tulnud tugineda Lääne-Euroopa uuringutele ja praktilistele katsetele, siis alates 2009. aasta lõpust on seda teemat hakatud uurima ja katsetama ka Eestis. Tuleb arvestada, et regiooniti on paljud tingimused erinevad, nii klimaatilised, mikrobioloogilised kui ka pidamisviisid ja praktikad. Seetõttu võib olla vajadus neid arvestada ka probiootilise farminduse rakendamisel siinsetes farmides. Kuigi eestimaised katsed ei ole kestnud veel piisavalt kaua tegemaks lõplikke järeldusi, paistavad suundumused kinnitavat selle tehnoloogia rakendatavust ja kasulikku efekti ka Eesti tingimustes.

  Praeguses etapis kasutatakse probiootilisi hooldusaineid umbes paarikümnes lehmafarmis Eesti erinevates paikades. Peamised menetlused on nisade lüpsijärgne hooldus desinfektsiooni asemel, sõrgade probiootilised vannid või piserdamine Mortellaro haiguse ennetamiseks ja raviks, asemete piserdamine desinfitseerivate pulbrite asemel ning probiootiline veelisand, mis eemaldab torustikust biokile ning ennetab infektsiooni levikuks soodsaid tingimusi organismis.

  Nisade hooldus probiootilise lahusega võimaldab vähendada mastiitide arvu ning alandada somaatiliste rakkude taset piimas. Samuti muutub nisanahk elastseks ning sellele ei kinnitu sõnnik enam nii lihtsalt. Senine praktika on näidanud ka mastiidi raviperioodi lühenemist u 2 päeva võrra. Praegu teadaolevalt on antud lähenemisviis suutnud hoida mastiidihaigete osakaalu karjast 1-5% sees. Kuna baktereid on äärmiselt suurtes kogustes ning nad paljunevad kiiresti, on nad suutelised kaitsma organismi ka lahtiste nahavigastuste korral ning valdavalt puudub vajadus ka täiendava ravi järgi. Sellise hoolduse hind aga on võrreldamatult odavam keemilisest ravist.

  Mortellaro haiguse osas asendatakse kemikaal probiootilise lahusega, mis katab sõra piirkonna täielikult, laskmata haigustekitajatel ohtlikult paljuneda ning samas toitub haava ümbruse eritistest neid vähendades. Sellisel viisil on õnnestunud vähendada sõrainfektsioone kordades, parimatel juhtudel isegi kuni nullini.

  Probiootilise loomapidamise peamine mõte on läbi loodusliku tasakaalu mehhanismi vähendada neid probleeme ja kulusid, mis tekivad intensiivse pidamise tingimustes. Mainitud hädade kompenseerimiseks intensiivistatakse ka kasuliku mikrofloora juurdetoomist ning tekkiv uus bakteritevaheline tasakaal reguleerib haigustekitajate arvukust farmis, hoides selle tasemel, mis vastab madala intensiivsusega loomapidamise tingimustele.

  Kokkuvõtteks, probiootiliselt hoolduselt oodatakse haigusjuhtude vähenemist, ravi- ja raviteenuse kulude alanemist, söödaväärinduse paranemist, loomade tootlikkuse kasvu ning seeläbi madalamat omahinda. Kõnealuse tehnoloogia rakendused ei piirdu toodud näidetega ning loodetavasti saame lähiajal kuulda ka värskeid tulemusi kodumaistest farmidest.