Põletik – kas hea või halb

Põletik on organismi kohalik kaitsekohastumusliku iseloomuga reaktsioon, mis on suunatud kahjustava faktori ja tekkinud kahjustuse kõrvaldamiseks.

Tavapäraselt suhtutakse põletikku kui millessegi negatiivsesse. Söötmise ja ravimitega on võimalik põletikku vähendada, kuid teatud tingimustel võib põletikul olla lehma organismile hoopis positiivne mõju, sest tegelikult aitab põletik lehmal võidelda stressi, vigastuse, haigustekitajate või toksiinidega.

Vaatamata sellele, et põletik on vigastuste ja kroonilise valu üks kindlatest sümptomitest, on erialateadlased kuni viimase ajani alahinnanud põletikuga seotud füsioloogiliste protsesside rolli looma organismi funktsioonide reguleerimisel. Põletiku paljude erinevate toimemehhanismide nüansside mõistmine võib aidata loomapidajatel teha otsuseid, mis on seotud nii põletikuvastaste ravimite kasutamise kui ka lehmade söötmisega.

Põletiku algpõhjused

Põletik on organismi immuunsüsteemi tuumprotsess, mis käivitub välise ärritaja toimel. Sellisteks stiimuliteks võivad olla stress, haigustekitajad, vigastus või toksiinid. Põletikul on oma osa kudede kaitsmisel, parandamisel ja hooldamisel, seejuures peamiseks ülesandeks on stressorite kõrvaldamine ja kahjustatud kudede “remont”.

Poegimine ja laktatsiooni algus on lehmale stressirohke periood. Sel ajal peab emasloom väga kiiresti kohanema üleminekuga kinnisperioodilt piima tootmisele. Hoolimata sellest, et üldiselt suhtutakse põletikuprotsessi negatiivselt, on lokaalne põletik sel perioodil hädavajalik kudede ümberkujundamiseks ja immuunsüsteemi tundlikkuse tõstmiseks.

Üheks põletikuprotsesside positiivse toime heaks näiteks on poegimine ja poegimisjärgne emaka taandarenemine. Mitmed selles valdkonnas tehtud uuringute tulemused kinnitavad, et mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamine tiinuse viimastel päevadel võib aeglustada poegimise kulgu ja suurendada päramiste peetuse tõenäosust. Arvatavasti on selle põhjuseks asjaolu, et poegimise ajal stimuleerib põletik lihaste kontraktsioone ja kudede ümberkujundamist.

Samamoodi mõjutab põletik udara funktsioneerimist. Kuigi üldiselt seostatakse põletikke udaras mastiidiga, on põletikul väga oluline roll ka udara näärmekoe normaalsel arengul ja talitlusel. Üks hiirtega läbi viidud eksperiment näitas, et põletikuprotsessi pidurdamisega sai piimanäärmekoe arengut segada sellisel määral, et kõik katse käigus sündinud hiirepojad surid nälga, kuna emasloomad polnud võimelised piima tootma. Teadlaste hinnangul on vägagi tõenäoline, et põletikul on teatud perioodil sarnane roll ka veise udara arengus.

Laktatsiooni lõpus kasutab udar enesekaitseks ka immuunsüsteemi tuge. Kinnijätmise ajal on udar sissetungivate ja udaras koloniseeruvate bakterite suhtes vastuvõtlik. Piima ja ka bakterite regulaarne väljalüpsmine lõpeb järsult ja udarasse sattuvad bakterid teevad seal tõenäoliselt ka “pesa”, tekitades nõnda probleeme nii lehmale kui ka tema omanikule.

Sel perioodil aitab lokaalne põletikuline reaktsioon ära hoida bakterite põhjustatud infektsioone aga ka kuni järgmise laktatsiooni alguseni peatada piimanäärmete talitluse. Mitmed eri loomaliikidega tehtud katsete tulemused kinnitavad, et põletikuvastaste ravimite kasutamine kinnijätmise ajal aeglustab piimanäärmete taandarengut.

Ei ole ainult positiivne

Kõik need põletikulise reaktsiooni positiivset rolli kirjeldavad näited aga ei muuda fakti, et tugev põletik (näiteks mastiit) põhjustab probleeme. Mõned uuemad uurimistulemused näitavad, et mastiidi ravi mittesteroidsete põletikuvastaste preparaatidega koos antibiootikumidega võib hoopis suurendada ravitava looma tervenemise tõenäosust. Seepärast ongi spetsialistide hinnangul üheks piimalehma füsioloogia võtmeküsimuseks eriti üleminekuperioodil: kuidas teha vahet tervistava (parandava) ja probleemse põletiku vahel.

Nii Kansase Ülikooli teadlased kui ka nende kolleegid üle maailma on uurinud mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite mõju lühiajalisel kasutamisel esimestel poegimisjärgsetel päevadel. Tulemused on teadlasi üllatanud. Mitmes uuringus ilmnes, et pealtnäha terved lehmad, kellele manustati esimesel poegimisjärgsel nädalal mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid, lüpsid laktatsioonikõvera tipus 5–10% rohkem. Mõned piisavalt kaua kestnud uuringu tulemused aga kinnitavad, et see positiivne mõju kestis ka kogu laktatsiooni vältel. Teadlased sellise toime kõiki põhjuseid veel päris täpselt seletada ei oska, kuid oletatakse, et poegimisega seotud põletikureaktsioon pärsib piimanäärme rakkude talitlust ning selle protsessi õigel ajal blokeerimine võib anda häid tulemusi.

Põletikku leevendavad toitained

Mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamine poegimisjärgse põletiku leevendamiseks on suhteliselt uus teema ja näiteks USA-s selleks otstarbeks loodud ravimid veel heaks kiidetud ei ole. Siiski võivad ka mõned toitained põletiku kulgu mõjutada. Nii näiteks on oomega-3-rasvhapetel (palju vetikates ja kalas) omadus põletikku leevendada, samas oomega-6-rasvhapped (palju maisis ja sojaõlis) hoopis võimendavad põletikulise reaktsiooni kulgu. Põletikuprotsessi mõjutamiseks piisava oomega-3 ja oomega-6 kontsentratsiooniga söödalisandid on küll olemas, kuid nende mõju loomade tervisele ja toodangule vajab veel täiendavat põhjalikku uurimist.

Teine söödakomponentide rühm, millega põletiku kulgu saab mõjutada, on antioksüdandid. Seleen ja E-vitamiin on vajalikud toitained, mis toetavad immuunsust üleminekuperioodil ja, vähendades nakkuste mõju, võivad aidata ära hoida põletikke. Need antioksüdandid on võimelised blokeerima üleminekuperioodi oksüdatiivset stressi ja sel moel vähendama põletikku.

Infolehe koostamisel on kasutatud USA piimandusajakirjas Hoard's Dairyman avaldatud materjale