Suurematel lehmadel on suuremad ravikulud

Arutelu ideaalse suurusega lehma üle võib olla vaidlusi tekitav teema. Osa aretajaid eelistab suuremaid loomi, sest suuremate/kõrgemate lehmade udar on maapinnast kõrgemal ja lõaspidamisega lautades on neid mugavam lüpsta. Lisaks sellele eelistavad loomanäituste kohtunikud sageli just suuremaid vasikaid ja lehmi. Ka on lihtne aretusega kontrollida ja muuta looma suurust, sest selle päritavuskoefitsient on kõrgem kui enamusel teistel tunnustel.

Teised piimakarjakasvatajad aga viitavad suuremate loomade suuremale söödakulule ja usuvad, et väiksemate loomadega esineb vähem probleeme.

Selleks, et hinnata lehma tervise muutumist siis, kui loomade aretuses on valiku tunnuseks looma suurus, korraldasid USA Minnesota Ülikooli teadlased pikaajalise eksperimendi (1966–2002), mille tulemused on avaldatud 2012. aastal ajakirjas Journal of Dairy Science.

Võrdluses suured ja väiksed

Eksperimendis osalenud holsteini kari jagati kahte gruppi ehk suurde ja väiksesse liini. Igal aastal valiti katsesse parima 50% piimatoodangut parandava seemenduspulli hulgast kolm suurimaid ja kolm väiksemaid järglasi andvat pulli. Suure liini lehmadel kasutati suuri järglasi andvate pullide spermat, väikesel liinil aga väikseid järglasi andvate pullide spermat.

Suuruse põhjal loomade liinidesse jagamine oli edukas, pärast 1. poegimist kaalusid suurema liini lehmad keskmiselt ~60 kg, pärast 2. poegimist ~76 kg ja pärast 3. poegimist ~94 kg rohkem kui väikese liini lehmad. Keskmiselt olid suure liini lehmad peaaegu 8 cm kõrgemad kui väikese liini lehmad. Kuigi liinid olid keskmiste põhjal selgesti eristatavad, esines siiski väikese liini loomade seas selliseid, kes kaalusid rohkem kui mõned suure liini loomad.

Väikesed muutuvad suuremaks

Kuigi väikese liini lehmadel kasutati vaid väikseid järglasi andvaid pulle, kasvas siiski katse käigus nende keskmine suurus. Katseperioodi esimesel 15 aastal kaalusid väikese liini lehmad keskmiselt ~91 kg vähem kui eksperimendi teisel poolel, mille pikkus oli samuti 15 aastat. See asjaolu tõestab ilmekalt, et holsteinide aretuses on olnud märgatav surve suuruse suunas. Isegi need pullid, kes tänapäevaste standardite järgi annavad suhteliselt väikseid järglasi, annavad tegelikult suuremaid vasikaid kui varasemate generatsioonid pullid.

Ravikulud, mida korrigeeriti vastavalt inflatsioonile, kasvasid eksperimendi käigus mõlema liini lehmadel. Selline tulemus annab põhjust muretsemiseks, sest viitab sagenenud haigusjuhtudele holsteini tõugu lehmade populatsioonis.

Suure liini lehmade ravikulud olid hüppeliselt kõrgemad väikese liini lehmade omadest ja see erinevus liinide vahel kasvas aja jooksul. Suhteliselt väike oli see erinevus aastatel 1986–1990 (4,18 eurot laktatsiooni kohta), kuid ajavahemikus 1996–2000 oli see erinevus kasvanud 17,53 euroni laktatsiooni kohta.

Suure liini lehmade karjast praakimise protsent oli samuti kõrgem kui väikestel. Seepärast muutus ka karja struktuur eksperimendi käigus ja katse viimastel aastatel oli karjas rohkem väikese liini lehmi. Katsetulemuste põhjal saab öelda, et ravikulud kokku, libediku nihkumiste juhtude, udaraprobleemide (v.a mastiidid), jalahaiguste ja hingamisteede haiguste ravikulud olid suurematel lehmadel suuremad.

Kuigi eksperimendi tulemused kinnitavad, et ravikulude ja ellujäämise protsendi erinevused suurtel ja väikestel lehmadel on ilmsed, vajavad nende erinevuste põhjused mõningast tõlgendamist. Teadlaste arvates tekib suuremal lehmal pärast poegimist organismis suurem tühimik või õõs, sest tema vasikas on suurem ja seepärast võib sellisel loomal lihtsamini tekkida libediku paigastnihkumine. Teadlaste arvates peegeldab suurema looma sagedasem haigestumine kopsupõletikku tema tervislikku seisundit: lehmad, kellel juba on mõni haigus, haigestuvad lihtsamini uuesti.

See, et suurematel loomadel on sagedamini jalaprobleeme, teadlasi ei üllatanud. Suuremad lehmad kaaluvad rohkem ja surve nende jalgadele on suurem. Kõrgematel lehmadel paikneb raskuskese kõrgemal ja nende libisemise oht on suurem. Ära tuleb märkida, et nii suuri kui väikseid lehmi peeti lõas. Kuna mitmete teiste uurimuste tulemused kinnitavad, et vabapidamislautades esineb jalaprobleeme rohkem, siis võib arvata, et erinevused suurte ja väikeste loomade jalaprobleemide sageduse vahel oleks seal ilmselt suuremad.

Tunne oma karja

Kogu eelnev jutt aga ei tähenda, et kõik piimakarjakasvatajad peaksid kiiresti hakkama valima pulle, kes annavad väiksemaid järglasi. Paljudele meeldivad suured loomad ja valik selles suunas on nende eelistus. Siiski on oma valikute tegemisel oluline teada kõiki plusse ja miinuseid.

Inglismaa teadlaste uurimistöö tulemused näitavad, et väga oluline on valida oma pidamistingimustele vastava suurusega loomad. Uurimuses võrreldi vabapidamislaudas peetavaid lehmi, arvestades nende suurust ja ruumi, mis on neile vaja asemelt tõusmiseks. Ilmnes, et kui kõige suurematel loomadel oli asemelt tõusmiseks looma ja söödaküna või eesmise piirde vahel ruumi vähem kui 35 cm, siis keskmiselt kasvas jalaprobleemide arv neli korda. Samas, kui loomadel oli tõusmiseks piisavalt ruumi, siis sõltumata loomade suurusest ei olnud erinevust jalaprobleemide esinemise sageduses.

Kuigi mitmetele piimakarjakasvatajatele meeldivad suured loomad ja nad jätkavad valikut samas suunas, tuleb siiski tõdeda, et sellist tegevust holsteini populatsiooni seisukohast üldiselt ideaalseks pidada ei saa. Pealegi on ka väiksemad holsteini lehmad piisavalt suured, et lüpsta rohkem, kui on kõikide tõugude keskmine toodang. Eksperimendi tulemuste põhjal võib öelda, et suure ja väikese liini lehmade piimatoodangute vahel olulist erinevust ei ole ja lehma suurus “tootmiskarja” pidajale eelist ei anna. Pigem on see suuremate ravi- ja ülalpidamiskulude tõttu neile kahjulik.

Infolehe koostamisel on kasutatud piimandusajakirjas Hoards Dairyman avaldatud materjale.