Tehnoloogilised abimehed laudas

Marko Kass, Eesti Maaülikooli söötmisteadlane

Piimakarjakasvatus on äri nagu iga teine – koos tõusude ja langustega. Piimahinna kõikumised muudavad loomapidamise keerulisemaks, sundides otsima lahendusi tootmise tõhusamaks muutmisel. Leidub ju arvukalt teenusepakkujaid, konsulente ja internetilehekülgi, kes pakuvad abi piimatoodangu suurendamisel või sigivuse parandamisel.

Kaasaegne laut on täis "abimehi", kellel sageli on rohkem infot kui kellelgi teisel. Mitmesugused andurid (inglise keeles sensor), robotid ja muud seadmed koguvad laudas igapäevaselt märkimisväärsel hulgal informatsiooni, mis aitab loomapidajal teha olulisi otsuseid. Ikka selleks, et loom oleks terve, toodang kvaliteetne ning majandusnäitajad plusspoolel. Seega on andurite näol tegu otsekui täiendava silmapaariga laudas, kelle tööaeg on 24/7.

Ilmselt on aegade algusest peale püütud piimakarjakasvatust muuta efektiivsemaks automatiseerimise kaudu. Hea näide viimasest kümnendist on lüpsirobotite laialdane kasutuselevõtt siinsete loomapidajate poolt. Nende kasutamine on andnud täiendava võimaluse saada vahetut teavet piima kvaliteedi ja loomade tervise kohta, ent kaudselt ka loomade heaolu kohta. Seega, tulevikus saavad edukad olla need, kes seavad sihiks täppispidamisel põhineva piimakarjakasvatuse.

Eelmise sajandi kaheksakümnendatest alates on tehtud teadus- ja arendustööd loomaks andureid, mis aitavad mõõta üksiku lehma tervist kirjeldavaid näitajaid alates piima elektrijuhtivusest kuni vatsa pH-ni välja. Anduri puhul on tegemist seadmega, mis mõõdab lehma füsioloogilisi või käitumuslikke näitajaid, võimaldades automaatselt tuvastada looma (tervise)seisundi muutusi. Käitumuslikud parameetrid (liikumine, söömiskäitumine jne) on samuti seotud tervise või innaga. Piimakarjakasvatuses kasutusel olevad andurid võime laias laastus jagada kaheks – loomale kinnitatavad ning andurid, millel puudub otsene kontakt loomaga. Siinjuures kuuluvad esimeste hulka ka andurid, mis paigaldatakse lehma sisemusse nagu kaugloetav vatsasensor (inglise keeles rumen bolus). Mittekontaktsed andurid mõõdavad näiteks piimanäitajaid (nagu AfiLab ja Herd Navigator) või lehma toitumushinnet (DeLaval BCSTM). Paljud loomaomanikud on juba investeerinud seadmetesse, mis aitavad piima põhjal inda avastada või varakult leida märke mastiidi kohta. Siit ka esimene juhtmõte, et loomaandureid võiks valida probleemipõhiselt. Kui suurimat kahju teeb udarapõletik, tuleks mõelda täiendavatele seadmetele, mis operatiivselt annavad märku haiguse varasest staadiumist. 

Teadupoolest on loomapidaja kohustatud tagama  oma loomade identifitseeritavuse vastavalt seadusele ehk loomal peab mõlemas kõrvas olema kõrvamärk. Uudsed seadmed pakuvad kaks ühes lahendust, olles nii täiendav tuvastusvahend kui andur. Hetkel turul pakutavad kõrvaandurid (CowManager, Smartbow) annavad loomaomanikule tagasisidet mitmesuguste tegevuste kohta nagu näiteks indlemine, kehatemperatuuri muutused, söömiskäitumine ja mäletsemine. Lisaks arvuti ekraanile kuvatavatele ülevaatlikele graafikutele on võimalik hoiatused potentsiaalsest indlemisest või häired söömiskäitumises suunata loomapidaja nutitelefoni. Selliste andurite kasutegur avaldubki enim olukordades, kus silmside loomadega on piiratud ehk kui loomade arv söötmisgrupis on suur või kui lehmad on karjamaal.

Enamus sensoreid mõõdab kahte või enamat näitajat. Kirjandusest leiab viiteid, et kaelarihmale kinnitatud sensorid annavad paremat teavet söömiskäitumise ning jalavõruga andurid lamamisaja ja looma liikumise kohta. Teine juhtmõte on, et laudasensorid aitavad meil luua igale loomale personaalse käitumismustri. Teisisõnu kujuneb igal lehmal välja igapäevane rutiin – söömisele, mäletsemisele, lamamisele ja muudele tegevustele kulutatakse kindel aeg. Sensori ülesanne ongi leida muutused lehma rutiinis. Näiteks kui lehm lamab tavapärasest kauem ja söömisele kulutatud aeg on lühem, on põhjust kahtlustada longet. Samas ei tohiks unustada, et lamamisaega tuleb maksimeerida, kuna ainevahetuslikud protsessid toimuvad lamades kiiremini, luues eelduse suuremaks piimatoodanguks.

Kolmandaks tuleks meelde jätta, et seadme tundmaõppimine võtab omajagu aega. Andurid edastavad suurel hulgal andmeid ja nende interpreteerimiseks on vaja kogemusi. Samuti leiab teaduskirjandusest viiteid, et sageli pole andurite poolt kogutud andmed võrreldavad. Lisaks tuleb loomapidajal ära tunda valepositiivsed hoiatused (näiteks indlemisel). See juhatab meid selleni, et enne andurite soetamist peaks loomapidaja endalt küsima terve rea küsimusi, nagu kas antud seade sobib minu farmi tingimustesse, kas kogutud andmed on kergesti loetavad, millised on kaasnevad kulud, kui pikk on sensori kasutusiga jne.

Tervise- ja aktiivsusnäitajate kogumise kõrval on sensorite abil võimalik paindlikumalt korraldada tööülesandeid laudas ja vähendada tööjõukulu. Omades ülevaadet looma käitumismustri kohta, saame teha paremaid otsuseid nii farmi töökorralduse kui pidamis- ja söötmistingimuste hindamiseks. 

Kokkuvõtteks tuletan meelde vana tõde. Enne kui investeerida uutesse tehnoloogiatesse, tuleb veenduda, et peamised asjad laudas toimivad. Teisisõnu, aretusplaan on paigas ja sellest peetakse kinni, söötmine vastab lehma vajadustele ja ninaesine on kvaliteetne (eriti silo!) ning kõik on tehtud selleks, et looma olemine oleks maksimaalselt mugav. Kui kõik eelnev on korras, saame tehnoloogiliste abimeeste kaasabil rääkida lüpsikarja täppispidamisest.


Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
 
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)