Täisratsioonilise segasööda söötmise korraldamine

Täisratsioonilist segasööta ehk lühemalt segasööta hakati kasutama eelmise sajandi viiekümnendatel ja tänasel päeval on see enimkasutatav aastaringselt laudas peetavate kõrgetoodanguliste piimalehmade söötmismeetod maailmas. Segasööda söötmine aitab lehmal saavutada maksimaalset toodangutaset, sest selline söötmine võimaldab loomale pakkuda tasakaalustatud ning tegelikule energia- ja toitainetarbele vastavat ratsiooni aastaringselt iga päev. Samal ajal aitab selle koresus tagada looma seedesüsteemi optimaalse funktsioneerimise. Selleks et segasööda positiivne mõju lehmade toodangule oleks maksimaalne, on oluline sööda tootmise, segamise ja loomadele etteandmise õige korraldamine.

Koresööda heksli puhul on väga oluline selle õige pikkus. Nii märja kui ka kuivsilo valdav heksli pikkus peaks jääma vahemikku 0,95–1,9 cm. Söödasegus tuleks vältida nii väga lühikest koresöödahekslit kui ka liiga jämedalt jahvatatud teraviljajahu ja terveid terasid. Üldiselt meeldib lehmadele sööta sortida, valides peenemat fraktsiooni ja jättes alles pikema, sest see ei ole neile nii suupärane. Selline käitumine võib aga põhjustada loomadele ainevahetusprobleeme, nagu näiteks subkliiniline vatsa atsidoos. Lehmadel, kes valivad söödamassist vaid peenemat osa, langeb seetõttu koresööda ja seeläbi ka neutraalkiu söömus. Nad saavad söödast rohkem seeduvaid süsivesikuid ja vähem efektiivset kiudu, kui nad koostatud ratsiooni järgi peaksid saama. Sorteeritud segasööt ei ole tasakaalustatud segasööt ja enamus selle kokkusegamisele kulutatud tööd, aega ja raha on raisatud.

Äärmiselt oluline on koostada ratsioonid lähtuvalt hetkel söödetava koresööda laboratoorse analüüsi tulemustest. Soovituste kohaselt tuleks täisratsioonilise segasööda segamisel võtta aluseks vähemalt kahe samast koresöödapartiist võetud ja samas laboris testitud söödaproovi keskmine tulemus. Ratsiooni tuleks korrigeerida alati, kui asutakse söötma järgmist koresöödapartiid. Ka siis peaks aluseks võtma rohkem kui ühe söödaproovi analüüsi tulemused. Sileerunud materjali kuivainesisalduse piisavalt sage kontrollimine on samuti äärmiselt oluline, sest selle muutus mõjutab oluliselt söötade koguseid ratsioonis ning kuivainesisalduse muutused on sageli pikaajalised ja progresseeruvad. Täisratsioonilise segasööda kasutamisel on kriitilise tähtsusega ka kaalude ja “segumasina” korrasolek ja täpsus, seepärast ei tohiks unustada ka nende regulaarset hooldust.

Sageli aitab tegeliku kuivainesöömuse regulaarne hindamine avastada koresööda kvaliteedi ja kuivainesisaldusega seotud probleeme. Lehmade tegelik kuivainesöömus ei tohiks prognoositust erineda rohkem kui 5% ning juhul, kui erinevus on suurem, tuleks ratsiooni korrigeerida. Väga madal söömus võib viidata koresööda kvaliteedi ja/või kuivainesisalduse muutustele.

Söötmisgruppide arv farmis sõltub enamasti karja suurusest ja lauda ülesehitusest. Ideaalis võiks farmis olla 7 erinevat söötmisgruppi: kõrge, keskmise ja madala toodanguga lüpsvad lehmad, tiinuse algstaadiumis ja lõpptiined kinnislehmad ning mittetiined ja tiined mullikad. Mitmetes farmides söödetakse ka esimese laktatsiooni lehmi kas mingi aja või kogu laktatsiooni vältel vanematest loomadest eraldi. Selline esmaspoeginute eraldi söötmine on eriti oluline juhul, kui gruppides on asustustihedus liiga suur ja noored tõrjutakse vanemate ja suuremate loomade poolt sööda juurest eemale.  Sõltuvalt farmi suurusest on nii paljude söötmisgruppide moodustamine ebarealistlik, siiski võiks suuremates lautades sama söötmisgrupi loomad võimalusel jagada mitmesse aeda.

Kui farmis kasutada ühe või kahe söötmisgrupi süsteemi, siis ei ole ratsiooni koostamine piisavalt paindlik selleks, et ratsioon vastaks kõikide söötmisgrupi loomade vajadustele ja oleks majanduslikult tasuv. Näiteks madala- ja kõrgetoodangulised loomad saavad sama koresööta ning neile erinevate koresöötade optimaalne söötmine võib osutuda keeruliseks. Kolme söötmisgrupi süsteemi korral saab madalama ratsiooni omahinna huvides anda madalatoodangulistele loomadele odavamat põhisööta. Kui kõiki loomi söödetakse ühe söötmisgrupina, siis on ratsiooni omahind tavaliselt kõrgem, sest kallimaid söödalisandeid saavad ka hilisemate laktatsioonijärkude loomad, kellele selliseid lisandeid tegelikult vaja ei oleks. Need loomad peaksid saama kõrgema koresöötade sisaldusega ratsiooni, kui võimaldab ühes söötmisgrupis söötmine ning seetöttu võivad madalatoodangulised loomad rasvuda.  Mitmeid probleeme saab vältida, kasutades kahe söötmisgrupi süsteemi ning ühte neist gruppidest söödetakse pisut tugevamalt kui grupi keskmine toodang seda eeldaks. Loomulikult tuleb farmile sobiva söötmissüsteemi/gruppide arvu valikul arvestada ka loomade liikumise ja sotsiaalse hierarhiaga gruppides. Ühist, kõikidele süsteemidele sobivat lahendust olemas ei ole ja paljud loomapidajad muudavad oma farmi söötmiskorraldust aastast aastasse vastavalt sellele, mitu söötmisgruppi sobib sel ajal neile kõige paremini või millised on sel hetkel nende prioriteedid. Mida suurem on ettevõte, seda lihtsam on kasutada rohkem söötmisgruppe ja korrigeerida ratsioone kogu laktatsioonitsükli jooksul.

Kinnislehmi soovitatakse sööta kahes grupis – tiinuse algstaadiumis ja lõpptiined loomad eraldi. Kasutades kinnislehmadel kaht erinevat segasööta on võimalik vähendada poegimisjärgse perioodi ja laktatsiooni alguse ainevahetusprobleeme. Lõpptiinete gruppi peaksid kuuluma loomad, kelle loodetava poegimiseni on jäänud 2 kuni 3 nädalat, või kui ratsiooni tasakaalustatakse anioonide-katioonide suhte järgi, siis 3 kuni 4  nädalat.

Mullikatele ratsioonide koostamisel tuleks arvestada eri vanuses loomade erinevate vajadustega, mis tähendab, et nooremad kui 15 kuud ja vanemad tiined mullikad peaksid olema erinevates söötmisgruppides. Noorte mullikate organism ei ole suurte koresöödakoguste seedimiseks veel piisavalt välja arenenud ja nende ratsioon peaks sisaldama piisavalt energiat ja proteiini.

Lisaks eelnevale on täisratsioonilise segasööda söötmisel veel mitmeid aspekte, millega tuleks arvestada. Esiteks peaks loomadel olema võimalik sööda juurde pääseda 22–24 tundi ööpäevas. Söödakoguste arvestamisel tuleks jälgida, et jääkide osakaal äsjapoeginud grupil oleks vahemikus 2–4%,  kõrgetoodangulistel gruppidel 1–3% ja madalatoodangulistel 0,5–3%. Üldiselt ei tohiks söömata jäänud segasööta olla rohkem kui 3–4% ja seda võiks sööta kas vanematele mullikatele või nuumaloomadele, kindlasti aga mitte lõpptiinetele või äsjapoeginud lehmadele. Esmaspoeginud lehmad tuleks paigutada kõrgema toodangu söötmisgruppi kui nende tegelik toodang seda nõuaks selleks, et kompenseerida nende kasvamist 1. laktatsiooni jooksul. Vähendamaks noorte lehmade stressi ja soodustamaks söömust, on soovitatav neist moodustada eraldi söötmisgrupp.

Kui heina või teravilja söödetakse segasöödast eraldi, siis ei tohiks selle kogus olla suurem kui 1–2 kg looma kohta päevas. Ühe söötmisgrupi süsteemi korral tasub kaaluda kõrgetoodangulistele loomadele täiendava jõusööda söötmist.

Kui loomadele antakse suures koguses sööta täisratsioonilisest segasöödast eraldi, kaovad paljud eelised, mis on segasööda söötmisel. Seepärast tuleks parima tulemuse saavutamiseks kõik või peaaegu kõik komponendid siiski segasööta lisada.

Infolehe koostamisel on kasutatud USA Pennsylvania Ülikooli kodulehel avaldatud materjale.