Udara enesekaitsemehhanismid

Järjekindel kõrgekvaliteedilise piima tootmine on iga piimakarjakasvataja eesmärk. Udarahaiguste ennetamine on üks peamisi kvaliteetse piima tootmise eeldusi. Lisaks sobiva keskkonna võimaldamisele vajavad tähelepanu ka lüpsiprotseduur, lüpsiseadmed ja toodangutasemele vastav söötmine.

Mastiit on piimanäärmete põletik, mis põhiliselt tekib haigustekitajate sattumisel udarasse ja on majanduslike kadude peapõhjus.

Kas udarapõletik tekib või mitte, sõltub  looma, haigustekitaja ja keskkonnatingimuste omavahelisest sobivusest. Et põletik tekiks, peab haigustekitaja udarasse pääsemiseks läbima nisakanali, võitma udara mikrobiaalse kaitse ja paljunema. Sagedamini nakatuvad loomad kinnisperioodi alguses ja enne poegimist. Põhjuseks peetakse udara suuruse vähenemist ja piimanäärmete valmistumist ternese tootmiseks.

Mastiiditekitajate eest kaitsevad piimanääret erinevad kaitsemehhanismid, mis jagunevad oma olemuselt kaheks: spetsiifiliseks ja mitte-spetsiifiliseks immuunsuseks.

Mitte-spetsiifiliste faktorite kaitsevõime ei tõuse samaliigiliste haigustekitajate korduval sattumisel organismi ja nad reageerivad paljudele eri liiki haigustekitajatele. Kui mastiiditekitajad tungivad organismi, on nad esmane kaitse ning sageli on nad võimelised neutraliseerima mitmeid erinevaid potentsiaalseid haigustekitajaid.

Spetsiifilise immuunsuse mehhanismid käivituvad konkreetsete haigustekitajate sattumisel organismi. Kui organismi spetsiifiline immuunsus on välja kujunenud, suudab see meelde jätta ja ära tunda mikroorganismid, keda ta suudab hävitada. Mastiiditekitajate sattumisel organismi käivitub nii spetsiifiline kui mitte-spetsiifiline kaitse.

Udara mitte-spetsiifiline kaitse põhineb udara anatoomilistel barjääridel. Nendeks on udara nahk, nisakanal, piimavool nisakanalis ja udara kuju. Et udara enesekaitse saaks normaalselt toimida, ei tohi loomal olla traumasid, sest vigastatud piirkond pakub haigustekitajatele soodsat keskkonda arenemiseks ja tungimiseks looma organismi.

Nahk. Udara naha peamiseks ülesandeks on udara kaitsmine mehhaaniliste vigastuste ja temperatuuri järskude kõikumiste eest. Nisade nahas puuduvad higi- ja rasunäärmed. Seepärast on nisade nahk kuivamise suhtes väga tundlik. Nisade vigastatud nahk, mis on tingitud traumast, külmakahjustusest, nisaotsa lõhenemisest, päikesepõletustest, pakub haigustekitajatele nagu Staph. Aureus, paljunemiseks sobivaid tingimusi. Udara ning nisade hooldus ja vajadusel nende kiire ja tõhus ravi vähendab oluliselt mastiiditekitajate looma organismi sattumise riski.

Nisakanal. Nisakanal on esmane mehhaanilise kaitse barjäär, mis tõkestab mastiiditekitajate pääsu udarasse. Kaitse tõhusus sõltub nisa otsas paiknevast sfinkterlihasest, mis hoiab nisakanali lüpside vahel suletuna. Looma madala üldise lihastoonuse korral suureneb oht mastiiditekitajate sattumiseks nisakanalisse.  Lüpsi ajal ja 2-4 tundi pärast lüpsi on nisakanal avatud. Heas toonuses sfinkter suudab nisakanali sulgeda kiiremini pärast lüpsi lõppu ja nii väheneb ka nakkusoht. Lihastoonus erineb loomadel sõltuvalt nende organismiseisundist ja pärilikest faktoritest. Nisakanali pikkus ja läbimõõt suurenevad looma vananedes.
Kui mastiiditekitaja on pääsenud nisakanalisse ja hakanud seal paljunema, käivitub udara antimikrobiaalne kaitse. Nisakanali seinu katab vahataoline aine  keratiin, mida looma organism toodab lokaalselt nisakanali epiteelirakkudest, rasvhapetest ja verevalkudest. Keratiin toimib mastiiditekitajate füüsilise tõkke ja adsorbendina. USAs läbi viidud uuringud näitavad, et holsteini tõugu lehmadel eemaldatakse lüpsiga ~40% keratiinist ja looma organism peab seda pidevalt juurde tootma. Üheks peamiseks põhjuseks, miks loomad nakatuvad mastiiti kinnisperioodi alguses võib olla keratiini aeglane moodustumine. Nii tekib keratiinist kork, mis suleb kinnisperioodil nisakanali, liiga hilja.

Piimavool nisakanalis. Nisakanali sagedasel uhamisel lüpsi käigus on oluline roll udara kaitsmisel infektsiooni vastu. Piimavooluga pestakse välja nii surnud epiteelirakud kui epiteeli pinnale kinnitunud mikroobid. Loomade nakatumist mastiiti kinnisperioodi alguses seostatakse ka lüpside ärajäämise ja pideva mikroobide väljauhumise lõppemisega.
Kui mikroobid siiski jõuavad nisakanali udarapõhja poolsesse otsa, käivitub kaitsemehhanism, mille toime põhineb leukotsüütidel.

Udara ja nisade kuju on pärilikud tunnused, mis mõjutavad oluliselt loomade vastupanuvõimet mastiidile. Silindrikujulised nisad on põletike suhtes vastuvõtlikumad kui lehtrikujulised nisad.
Kõrgete tugeva kesksidemega loomadel on piima somaatiliste rakkude arv madalan ja neil esineb harvem kliinilisi mastiite.

Infolehe koostamisel on kasutatud internetilehel www.milkproduction.com avaldatud materjale.