Udara probleemid

Lehma udar on mahukas organ. Korralik piima täis udar kaalub 50-60 kg. 1 liitri piima tootmiseks läbib udarat 400-500 liitrit verd ehk päevas voolab läbi udara ligi 30 000 liitrit verd. Sellise verehulga läbimiseks on udaras suured veresooned.
Peamise osa verest toovad udarasse vaagnaluu all olevatest suurtest veresoontest hargnevad arterid, mis kulgevad kubemeõõnsuse kaudu udarasse. Veenid, mis kulgevad arterite kõrval ning suured “piimasooned”, mis tegelikult on kõhu all kulgevad pindmised veenid, viivad vere udarast välja.
Ka lümfisooned viivad vedelikke udarast välja. Lümfisooned kulgevad tagaudara ülaosas, kohas kus udar muutub “piimapeegliks” ja moodustavad seal lümfisõlmi.

Udar on kinnitatud lehmale tugevate kandesidemetega: kesk- ja külgsidemetega. Keskside jagab udara paremaks ja vasakuks pooleks. Seevastu esimeste ja tagumiste veerandite vahel ei ole selget piiri, vaid need on eraldi üksused. Näiteks udarapõletik võib piirneda ainult ühe veerandi haigestumisega.

Udara nõrk kinnitus on probleem, mille korral udar muutub rippuvaks kotiks ning nisad võivad hoida harali eri suundades.
Mõnikord võib udara langemine toimuda äkki kahe lüpsi vahel. Tavaliselt vajub udar allapoole vähehaaval, sõltuvalt lehma vanusest ja piimakogusest. Udara suurusest oleneb ühekordse lüpsi piimakogus. Kolmekordne lüps kergendab kandesidemete koormust. Poegimise ajal suurenenud udar on tingitud udarasse kogunenud koevedelikest.
Kandesidemete vastupidavust mõjutavad nii pärilikud kui keskkonnategurid. Udara ehitus sõltub 20-40% pärilikest teguritest.
Loomaomanik peaks karja valima hea ees- ja tagakinnituse, tugeva kesksideme ja hea udara kujuga lehmi. Kui aga karjas on rippudaraga lehmi, keda hetkel ei plaanita praakida, võib nende udarat ja harali hoidvaid nisasid kaitsta udarahoidjaga. Ka võib udarahoidjat kasutada sidemete venimise vältimiseks ning anda udarale lisatuge poegimisel ja suure piimatoodangu ajal.

Verine piim on lüpsilehmade puhul üsna tavaline. Seda võib erituda kas kõigist neljast või ainult üksikust veerandist, seejuures teiste udaraveerandite piim on normaalne. 

Poegimise ajal toimuvad hormonaalsed muutused mõjutavad väikesi veresooni ja vereringlust nii, et veri imbub piimasse. Vere sattumine piima lõpeb tavaliselt iseenesest mõne päeva jooksul. Vasikad joovad taolist praakpiima probleemideta. Mõnedel lehmadel kestab vere imbumine piimasse üle ternespiimaperioodi. Selle konkreetset põhjust seni ei teata.
Mõnikord võib kõigist veeranditest tulev verine piim viidata lehma üldhaigestumisele.
On soovitav meeles pidada, et ka ägeda udarapõletikuga kaasneb piima verisus. Kindluse mõttes tuleks kontrollida, kas pole tegemist põletikuga.
Halvim variant on kui udaraveerandist tuleb puhast verd ja hüübinud veretükid takistavad udara tühjendamist. Verejooksu põhjuseks võib olla trauma või udara sidemete väljavenimisest tingitud veresoonte katkemine. Selline verejooks võib olla lehmale eluohtlik ja seepärast peaks loomaomanik pöörduma veterinaari poole.

Üheks sagedaseks probleemiks on ka udaraturse. Turse tekib kui udara kudedesse koguneb vedelik. Põhjuseks võib olla koevedeliku imbumine väikestesse soontesse, kuna sooneseinte vedeliku läbilaskvus on pidurdunud või just suurenenud. Põhjuseks võib olla ka vedeliku äravooluprobleemid, kui lümfisoonte või veenide talitlus on häiritud. Rippudaral võivad sooned kokku pitsuda nii, et vedelike vool neis väheneb.
Ka soolade tasakaalu muutumine võib põhjustada udara paistetust, sest kudedesse kogunenud soolad imevad endasse vedelikku.
Kerge udaraturse on näha vaid udarapõhjal. Kindlaks saab seda teha kompimise teel. Kui vajutada sõrmega udarale, jääb järele aeglaselt täituv lohk.
Kui udarat masseerida paistetuse vähendamiseks, siis peaks seda tegema lümfisoonte kulgemise suunas.

Artikkel on lühendatult tõlgitud soome veisekasvatusajakirjast NAUTA.