Unustatud iga: kas kasvavad mullikad jõuavad loodetud toodangutasemeni

Esimesed 12 nädalat on vasikatele kriitiline periood, sest sellest sõltub, kas nad saavutavad täiskasvanuna oma potentsiaalse suuruse ning 12. kuni 24. nädala söötmise strateegia paneb aluse nende vatsa optimaalsele arengule. Seepärast pole ka üllatav, et veisekasvatajad investeerivad märkimisväärselt just nende vanusegruppide vasikate pidamisse ja söötmisesse.

Mis saab aga mullikatest, kes on saanud 24 nädala vanusteks? Selle vanusegrupi mullikate pidamisse suhtutakse sageli, nagu nad oleksid unustatud või “jäänud kahe silma vahele” – paljudes karjades seatakse nad nagu autopiloodile ajani, mil loomad on valmis poegima.

Puberteediikka jõudmisega hakkab areneva mullika organismis toimuma imeline füsioloogiline muutumine, mille käigus looma kasv aeglustub ja tema organism hakkab valmistuma eostumiseks, tiinuseks, poegimiseks ja laktatsiooniks.

Sel ajal muutub mullikate toitainete vajadus. Kuigi nad vajavad vähem kasvule ja elatusele kuluvat energiat, vajavad nad taastootmiseks valmistudes piisavas koguses vitamiine, mineraale, valke ja asendamatuid aminohappeid.

Kasvavad mullikad saavad kõrvalise abita paremini hakkama kui nooremad vasikad, aga mullikate täiskasvanuks saamisega lisandub mitmeid stressiallikaid, mis võivad mullikatel suurendada mitmete toitainete vajadust. Vasikasulgudest karjamaale viimine, grupeerimine, vaktsineerimine ja märkimisväärne ratsiooni muutumine on vaid mõned mullikate stressi põhjused.

Vaatamata mullika organismi suurtele füsioloogilistele muutustele ja lisandunud stressile peavad nad siiski jätkama kasvamist ja arengut nii, et nad oleksid valmis oodatud ajal liituma lüpsikarjaga. Vasikaeas saavutatud kiire kasvu ja arengu jätkamise võtmeks puberteedist kuni tiinestumise ja esimese poegimiseni on mullikatele sobiva, järjekindla/ühtlase ja tasakaalustatud ratsiooni tagamine.

Sagedasemad mullikate ratsioonide pudelikaelad

Ebapiisavaid ja kõikuvaid toitainetasemeid esineb mullikate ratsioonides sagedamini kui igas teises veisekarjas. Sellele grupile piimalehmade poolt läbi sorteeritud ja söömata jäänud sööda söötmine on paljudes karjades levinud ja mugav praktika, mis lühemas perspektiivis võib tunduda isegi majanduslikult kasulik, sest sööta läheb vähem raisku. Siiski ei taga põhiliselt piimakarja ülejääkidest koosnev ratsioon kasvavatele mullikatele vajalikke toitaineid sobivas vahekorras ja koguses. Sobimatu ratsioon võib põhjustada vajalike toitainete defitsiiti, mis võib omakorda olla täiskasvanud lehma tagasihoidlikuma suuruse põhjuseks.

Sööda kõrge hinna tõttu on äärmiselt ebatõenäoline, et veisekasvatajad hakkaksid sööda ülejääke lihtsalt ära viskama, seepärast tasuks kaaluda pigem nende söötmist näiteks nuumpullidele või isegi söödajääkide müümist.

Kui söödajääke mingil põhjusel ikkagi tuleb mullikatele sööta, siis oleks vajalik regulaarselt kontrollida nende toitainesisaldust ning rikastada ratsiooni vajalike söödalisanditega (sh lakukivi). Samuti on oluline seada oma karjas mullikate kasvukiirusele kindel eesmärk ning neid regulaarselt kaaludes/mõõtes jälgida, et loomade juurdekasvunäitajad vastaksid soovitule.

Toitainete puuduse tõttu võivad kannatada ka need mullikad, keda peetakse karjamaal, seda eriti juhul kui karjamaarohu kvaliteet hakkab langema. Kuivaperioodil kasvanud karjamaarohu toitainesisaldus on madalam ja proteiini-toorkiu suhe märgatavalt langenud. Ratsioonide rikastamine sobiva koostisega lakukivide ja söödalisanditega on mullikate efektiivse kasvu ja arengu tagamiseks kindlasti vajalik.

Söötmise mõju taastootmisele

Enamikus piimakarjades on mullikad kogu karja kõige sigimisvõimelisem/ fertiilsem  vanusegrupp ja paljudes karjades on vajaliku suuruse saavutanud mullikate tiineks saamine prioriteet number üks. Uuringud on näidanud, et piimaveiste munasarjade talitlust, tiinestuvust ja embrüo kvaliteeti mõjutavad ratsiooni energia-, proteiini-, vitamiini- ja mineraalainetesisaldus. Mitme uurimistöö kokkuvõttes on ära toodud, et tsinki, magneesiumit, vaske ja koobaltit sisaldavad söödalisandid mõjuvad positiivselt tiinestuvusele, lüheneb loomade uuslüpsiperiood ning väheneb seemenduste arv tiinestumise kohta. Mullikate ratsioon mõjutab ka nende jalgade-sõrgade tervislikku seisundit, mis omakorda on seotud mullikate taastootmisnäitajatega; teismeliseeas tekkinud jalaprobleemid võivad ilmneda alles pärast poegimist. Kinnitust on leidnud fakt, et mikroelementide lisamisega mullikate ratsioonile on võimalik vähendada enamuse sõrahaiguste esinemissagedust.

Selleks et saavutada mullikate normaalne areng ja head taastootmisnäitajad, peab nende ratsioon sisaldama just spetsiifiliselt teile mõeldud vitamiine ja mikroelemente sisaldavat söödalisandit kas sööda sisse segatuna või lakukivina. Mullikate suguorganite arengut on soovitav toetada ka ratsiooni täiendava proteiini lisamisega.

Lõpptiinete mullikate söötmine

Tiinuse viimastel kuudel tuleks keskenduda mullikate kehakonditsiooni kontrolli all hoidmisele. Poegimisjärgsete ainevahetushaiguste vältimiseks peaks poegimiseelse perioodi ratsioon olema koostatud nii, et loomade kehakonditsiooni skoor (KKS) püsiks 3–3,5 piirides.

Rasvunud mullikad, kelle kehakonditsiooni skoor on 3,75 või suurem, kannatavad tõenäolisemalt ketoosi või libediku paigaltnihkumise tõttu, sest enne ja pärast poegimist langeb neil kuivaine söömus.

Kõhnade mullikate (KKS alla 2,75) poegimisjärgse negatiivse energiabilansi periood pikeneb ja nende vasikad on sagedamini elujõuetud ja nende immunoglobuliinide omastamise võime on langenud.

Optimaalse kasvu ja arengu jätkamise seisukohast on äärmiselt oluline pakkuda lõpptiinetele mullikatele ühtlaselt kõrge proteiinisisaldusega ratsiooni. Uurimistulemused on näidanud, et kõrgema proteiinisisaldusega ratsiooni söötmine tõstab esimese 120 laktatsioonipäeva piimatoodangut.

Paljudes karjades moodustavad esmaspoegimised 30–50% kõigist poegimistest, seepärast peab olema kindel, et need loomad on piisavalt hästi arenenud ja poegimiseks ning algavaks laktatsiooniks valmis ning võimelised saavutama ka oma geneetilist potentsiaali.

Infolehe koostamisel on kasutatud internetiajakirjas Progressive Dairyman avaldatud materjale