Vaktsineerimine veisekarjas

Kerli Mõtus, Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut

Vaktsineerimise all mõeldakse nõrgestatud või surmatud haigustekitaja viimist organismi eesmärgiga suurendada selle haigustekitaja vastaste antikehade tootmist, mis nakkuse korral oleksid olemas ja valmis haigustekitaja paljunemist tõkestama. Kõige sagedamini soovitakse vaktsineerimisega hoida karjas kontrolli all teatud haigussündroomide (näiteks hingamisteede haigus, vasikate kõhulahtisus, sigimishäired, mastiidid jt) esinemine. Markervaktsiine (vaktsiinid, mis võimaldavad eristada nakatunud looma vaktsineeritud loomast) saab tänapäeval kasutada karja vabastamiseks veiste nakkavast rinotrahheiidi viirusest.

Vaktsineerimisprogramm põhineb laboruuringutel

Karja vaktsineerimisprogramm koostatakse alati koostöös farmi teenindava loomaarstiga. Esmalt on vaja läbi mõelda, milline haigussündroom on farmis probleemiks ja mille esinemissagedust soovitakse vähendada. Korrektselt läbiviidud laboratoorsete uuringutega selgitatakse, kas ja milline nakkus haigust põhjustab. Olgugi, et ülal nimetatud haigussündroomidega on nakkushaigused sageli seotud, ei ole need tihtipeale probleemi ainupõhjuseks. Näiteks vasikate haiguste (kõhulahtisus, hingamisteede haigus) puhul tuleks esmalt selgitada, millised mittenakkuslikud tegurid võivad haiguse tekkimist soodustada. Sagedasemad sellised riskitegurid on puudused ternespiima jootmises, mille tõttu vasikad ei saa piisavat kaitsevõimet, olles seetõttu haigustele vastuvõtlikud; suur keskkondlik nakkushaiguste surve farmis (näiteks must ja haigustekitajatega saastunud poegimis- ja/või vasikaboks, kontaktivõimalus haigustekitajat kandvate ja haigust põdevate loomadega, suur asustustihedus); halb farmi mikrokliima; puudused söötmises jt. Sigimishäirete osas on just embrüonaalne suremus ja abordid sageli nakkushaiguste poolt põhjustatud, kuid siiski tuleb üle vaadata ka teised mõjutavad tegurid nagu söötade kvaliteet ja mükotoksiinide esinemine söödas, loomade pidamiskeskkond jt. Oluliselt harvem (uuringute kohaselt vaid ca 10% juhtudel) on nakkushaigused surnultsündide põhjuseks.

Ka laboruuringute läbiviimine haigustekitaja tuvastamiseks on teatud juhtudel komplitseeritud. Kõige levinum, lihtsamini teostatav ja odavam meetod haigustekitaja tuvastamiseks on määrata nakkushaiguste vastaste antikehade olemasolu looma veres haiguse algstaadiumis, mil antikehade tase on madal (esimene proov) ja pärast haiguse läbipõdemist, kui antikehade hulk on suurenenud (teine proov). Antikehade hulga suurenemine haiguse läbipõdemise järgselt viitab selle haigustekitaja osalusele looma haigestumises. Noortel vasikatel segavad aga nakkusevastaste antikehade määramist ema ternespiimast saadud antikehad, mis diagnostiliste testidega on tuvastatavad kuni 6 esimest elukuud. Ternespiimast saadud kaitsekehad blokeerivad sageli ka antikehade tootmise nakkuse läbipõdemise korral, mistõttu antikehade hulga suurenemine ei pruugi olla selgelt tuvastatav. Abortide puhul on selline paarisseerumi proovide kogumine raskendatud põhjusel, et n-ö esimese proovi saab aborteerinud loomalt võtta alles abordi tekkimise hetkel, mil tegelikult võib infektsiooni läbipõdemisest olla möödunud juba mitmeid nädalaid ja abordi tekkimise hetkel on antikehade tase saavutanud juba maksimumi. Ühekordne antikehade testimine abordi korral ei anna aga enamasti kinnitavat diagnoosi – ei ole võimalik öelda, kas antikehad tekkisid abordi tõttu või varasemalt nakkushaiguse läbipõdemise järel. Samuti peab antikehade testimisel alati arvestama, et kui uuritavatele loomadele on süstitud teatud haigustekitajat sisaldavaid vaktsiine, siis ka need segavad antikehade testimist ja tulemuste interpreteerimist selle nakkuse osas. Erandina on võimalik eristada vaid veiste nakkava rinotrahheiidi markervaktsiini viiruse poolt toodetud antikehi loomuliku viiruse läbipõdemise tõttu tekkinud antikehadest.

Alternatiivina võib alati püüda haigustekitajat ennast tuvastada või isoleerida. Siin muutub jällegi piiravaks teguriks proovide võtmise ajastus (haigustekitaja on enamasti kõige paremini tuvastatav haiguse algstaadiumis), vajalike proovivõtuvahendite olemasolu (viiruste isoleerimiseks on tavaliselt vajalik spetsiaalsete vahendite kasutamine) või proovide laboratooriumisse jõudmise kiirus (paljud haigustekitajad ei ole viivituse korral enam proovist tuvastatavad) jne. Seda kõike tuleb arvesse võtta laborvastuse tulemuste tõlgendamisel. Ka pügajaraia korral tuleb enne vaktsiini kasuks otsustamist identifitseerida haigustekitaja, sest veistel võivad haigust põhjustada lisaks vaktsiinis sisalduvale Trichophyton perekonna seenele ka Microsporum perekonna seened, mille osas vaktsiin kaitset ei anna. Seega on proovide võtmine vaja hoolikalt läbi mõelda, et tulemused oleksid hiljem kasutatavad.

Vaktsiinide toimet mõjutavad mitmed tegurid

Kõige olulisem on alati lugeda läbi vaktsiiniga kaasas olev infoleht ja järgida sealseid juhiseid. Sage probleem praktikas on see, et süstevaktsiinidega vaktsineeritakse väga noori vasikaid teadmata seejuures, kas veres on olemas ema ternespiimast saadud antikehad. Nende olemasolul on vaktsiini antikehade teke pärsitud, sest ternespiimast saadud antikehad takistavad vaktsiiniviiruse paljunemist ja seeläbi organismi poolt täiendavat antikehade tootmist. Üldine reegel on see, et nooremaid kui 3 kuu vanuseid vasikaid ei tohiks süstevaktsiinidega vaktsineerida, v.a juhtudel kui on teada, et vasikatel puuduvad selle nakkuse osas ternespiimast saadud antikehad. Kui on siiski vajadus noori vasikaid vaktsineerida, on teatud haiguste puhul (veiste respiratoor-süntsütsiaalviirus, paragripp 3, nakkava rinotrahheiidi viirus) võimalik kasutada nina limaskestale manustatavaid elusvaktsiine. Nende vaktsiinide eesmärk on tugevdada paikset immuunsust nakkuse organismi sisenemise kohas.

Ka vaktsiinidega ümberkäimine on oluline ja mõjutab vaktsiini toimet. Vaktsiini infolehes on antud täpsed nõuded selles osas, millisel temperatuuril peab vaktsiini hoidma (äärmiselt oluline elusvaktsiinide puhul), kas ja milliste vaktsiinidega võib antud vaktsiini kokku segada ja kas teiste vaktsiinidega manustamise vahel peab olema teatud ajaline intervall. Ka süstimiste läbiviimisel peab loomaarstilt saama väga täpsed juhised vaktsiini süstekoha, nõelade pikkuse (lühemad nõelad on mõeldud vaktsiini nahaaluseks manustamiseks, pikemad lihasesiseseks manustamiseks) ja nende vahetamise sageduse osas, samuti kas ja milliste desinfektantide kasutamine süstekoha puhastamiseks on lubatud.

Teatud vaktsiinide osas on väga oluline selle manustamise aeg. Näiteks veiste viirusdiarröa viiruse vaktsiini tiinestamiseelne manustamine või rota-, koronaviiruse ja Escherichia coli kompleksvaktsiini poegimiseelse manustamise korral on vaja kinni pidada vaktsiini infolehes toodud vaktsiini manustamiseks ettenähtud ajalisest raamist. Esimese vaktsiini puhul on vajalik maksimaalne antikehade tase looma veres saavutada tiinestamise hetkeks, teise puhul aga udaras ternespiima tekkimise ajaks. Rota-, koronaviiruse ja Escherichia coli kompleksvaktsiini toime vasikatele saab tekkida vaid siis, kui joota neile värskelt poeginud vaktsineeritud lehmade piima haigusele vastuvõtlikul perioodil (esimesed 2-3 nädalat). Seega on vajalik läbi mõelda, kas ja kuidas see praktiliselt farmis läbi viia, et vaktsiinist ka abi oleks.

Kokkuvõtteks

Vaktsiinidel on oluline roll veiste haiguste ennetamises ja tõrjes. Enne vaktsineerimisotsuse tegemist peavad olema tehtud laboratoorsed uuringud selgitamaks, milline patogeen haigust põhjustab. Tihti ei piisa ainult vaktsineerimisest selleks, et haigusjuhtude teket karjas oluliselt vähendada. Haiguse tekkimist soodustavate tegurite tähelepanuta jätmise korral jääb nakkushaiguste surve loomadele kõrgeks või on nad haigustele väga vastuvõtlikud, mistõttu vaktsiinist loodetud mõju ei teki. Siiski on vaktsiinide läbimõeldud ja põhjendatud kasutamisel täiendava abinõuna oluline roll karja tervise tagamisel ja nakkushaigustest tingitud haiguspuhangute ärahoidmisel.