Veiste digitaalne dermatiit

Digitaalne dermatiit on nakkushaigus, mida tekitavad bakterid põhjustavad veistel enamasti päkaserval aga ka lisasõrgade all või sõravahenahal valulikke käsnasid ning on üheks loomade lonkamise sagedaseks põhjuseks. See haigus, mida tuntakse ka Mortellaro haiguse, karvase päkakäsna või interdigitaalse papillomatoosi nime all, on kasvavaks probleemiks nii Põhja-Ameerika kui Euroopa piimakarjades. Kuna tegemist on nakkushaigusega, siis ei ohusta see mitte ainult üksikute loomade, vaid kogu karja bioturvalisust ja heaolu. Seepärast on äärmiselt oluline, et loomapidajad oskaksid haigust ära tunda, sellest hoiduda ning ravida.

Digitaalse dermatiidi tekitajaks peetakse perekonda Treponema kuuluvaid baktereid. Nakkuskolle paikneb päkanaha süvakihtides, nakatunud loomal tekivad 1–6 cm läbimõõduga ümarad või ovaalsed käsnasarnased moodustised, mida ümbritsev nahk võib olla punetav ja ärritatud.

Enamasti jagatakse kahjustused ulatuse põhjal 5 kategooriasse: kahjustused (käsnad) puuduvad, on väikesed, suured, paranevad või kroonilised.

Esimesel juhul on päka nahk terve, normaalse värvi ja karvadega.

Teisel juhul on tegemist varases staadiumis väikeste, alla 2 cm diameetriga punaste või hallikate nahakahjustustega, mis ei sega looma liikumist.

Suurte käsnade korral on päkanaha muutused ägeda haavandilise või granuloosse iseloomuga. Nahakahjustuse läbimõõt on üle 2 cm, käsna ümbritsev ala võib olla tursunud ning käsnapinnast võivad välja turritada pikad tugevad karvad. Selliste käsnade palpeerimine tekitab loomale tugevat valu. Loom lonkab märgatavalt ning toetab haige jala sõraotstele.

Paranemise staadiumis moodustub 1-2 päeva pärast ravi vigastatud pinnale tugev kärnasarnane kiht. Käsna suurus hakkab vähenema ja armistumisega võib käsna ümber tekkida roosakas ring. Loom võib liikumisel küll toetuda haige jala varbaotstele, kuid selles staadiumis loom üldiselt enam märgatavalt ei lonka.

Kroonilises staadiumis on kahjustatud pind kaetud tugeva paksenenud epiteeliga või tekib käsnasid pidevalt juurde, käsnapinnast võivad välja turritada üksikud tugevad karvad. Loom võib longata.

Mortellaro suhtes on kõige vastuvõtlikumad lõpptiined ja laktatsiooni alustanud lehmad, sest poegimisest ja grupeerimisest tingitud stress vähendab nende vastupanuvõimet. Ka katkeb sageli kinnisperioodil rutiinne jalavanni kasutamine ning nakkust põhjustav bakter võib “pesitseda” loomade jalgadel passiivselt.

Digitaalsest dermatiidist hoidumiseks on kriitilise tähtsusega esmaspoegijate nakatumise vältimine. Seepärast on äärmiselt oluline piirata mullikate kontakte haigete loomadega. Haiguse esinemise sagedus ja kahjustused on seda intensiivsemad, mida sagedamini loom haigustekitajaga kontaktis on. Mida nooremana loom nakatub, seda suurem on tõenäosus, et tal arenevad suured käsnad või ta muutub “kroonikuks” ja ohuks ülejäänud karjale.

Karjale võib ohuks olla ka loomade väljastpoolt sissetoomine. Farmides, kuhu tuuakse loomi teistest farmidest, on täheldatud Mortellaro suuremat esinemissagedust. Seepärast tuleks väljastpoolt toodud loomi pidada 1 kuu muust karjast eraldi karantiinilaudas. Sel perioodil tuleb kontrollida, et neil ei oleks jalgadel haigusele viitavaid tunnuseid ning võimalike haigustekitajate hävitamiseks tuleb loomadele teha jalavanne.

Digitaalset dermatiiti saab ohjeldada kas haigeid loomi ravides või nakkusest hoidudes. Lihtsam ja odavam viis on kindlasti viimane. Olulisemad võtmesõnad seejuures on puhas ja kuiv keskkond, loomade heaolu ja jalavannid.

Keskkond

Mortellaro tekitaja levitamisel on keskkond määrava tähtsusega, sest bakter suudab ilma peremeesorganismita nakkusvõimelisena püsida kuni aasta. Mida sõnnikusem on keskkond, seda rohkem on seal erinevaid baktereid ning seda suurem ka nakkusoht. Tavaliselt on selline keskkond märg ja piiratud hapnikusisaldusega, mis loob head tingimused teatud liiki bakterite kiireks arenguks. Sellistes tingimustes kleepub sõnnik looma jalgade alaosale ning bakteritel on piisavalt aega seal kolooniate moodustamiseks ja jala nakatamiseks. Puhkeala kasutavate ja lõaspidamisel loomade sõrad saavad vahepeal kuivada ning see pidurdab nakkuse levikut. Mida kuivema ja puhtamana suudetakse loomade jalgu hoida, seda väiksem on Mortellaro leviku risk karjas. Wisconsini Ülikoolis tehtud uuringu tulemused näitasid, et nakkuslike sõrahaiguste leviku kontrollimiseks tuleb laudas sõnnikut eemaldada vähemalt kolm korda päevas

Pidev sõrgade kontakt betooniga on stressor, mis soodustab digitaalse dermatiidi levikut. Karjades, kus loomad saavad suveperioodil käia karjamaal või kasutada loodusliku kattega jalutusala, on täheldatud intensiivsemat haiguse levikut just talveperioodil, sest siis viibivad loomad rohkem jalgupidi sõnnikus.

Seepärast on ka nakkusoht suurem farmides, kus loomi aastaringselt sees peetakse.

Nakkuse levikut mõjutab ka asustustihedus. Üleasustatud grupiaedikutes tekib rohkem sõnnikut, lamamisala ei ole piisavalt ning sotsiaalselt allasurutud loomad seda kasutada ei saa ja seetõttu peavad valdava osa ajast seisma jalgupidi sõnnikus. Seepärast on pahatihti just nooremad ja nõrgemad loomad need, kes kannatavad sõrahaiguste tõttu.

Loomade heaolu

Lisaks kuivale ja puhtale keskkonnale on oluline pöörata tähelepanu ka loomade heaolule. Loomad peaksid laudas kas sööma või lamama. Ideaalis peaks lehm lamama 12 tundi ööpäevas. Valesti planeeritud/ehitatud asemetel loomad ei lama, vaid seisavad, esijalad asemel ja tagajalad sõnnikukäigus ehk betoonil. Betoon võimendab seismise negatiivset mõju jalgadele, sest on jäik ja ei paku sõrale vähimatki pehmendust. Lisaks sellele kuluvad sõrad betoonil liigselt ning päkavigastused soodustavad nakkuse levikut.

Ka tuleks vältida lehmade pikaajalist viibimist ootealal, mis on samuti enamasti betoonist ja kus on korraga palju loomi piiratud alal. Kui lüpsiplats ei ole piisava võimsusega, et lüpsta kõik ootealal viibivad loomad 1 tunni jooksul, tuleks kaaluda väiksemate gruppide moodustamist. Loomade heaolu aitab parandada ka ooteala katmine näiteks kummimattidega.

Kuumastress võib samuti olla üheks jalahädade põhjuseks, sest kuumaga eelistavad loomad pigem seista.

Jalavannid

Digitaalse dermatiidi vältimisel on oluline osa jalavannidel. Arvestada tuleks siiski, et jalavannide eesmärk on ennetamine, mitte aga ravi. Siin võiks paralleele tõmmata nisade lüpsieelse ja -järgse desoga, mida tehakse mastiidi vältimiseks ja mitte raviks. Levinumad kasutatavad  vasksulfaadi ja formaliini vesilahused digitaalset dermatiiti ei ravi, küll aga lõhuvad bakterite rakukesta struktuuri, mille tulemusena rakud hakkavad lekkima ja surevad ning ei saa enam haavades vohama hakata.

Jalavann peaks paiknema näiteks lüpsiplatsilt lauta viivas käigus ja võtma enda alla 2/3 selle laiusest. Nii saab vältida lüpsiplatsilt lahkuvate lehmade ummikuid jalavanni juures. Jalavanni pikkus peaks olema 2,7–3,3 meetrit. Sellisesse jalavanni on loom sunnitud astuma kõigi jalgadega vähemalt ühe korra. Kuigi pikk jalavann on parem kui lühike, tuleks arvestada, et alates 4 m pikkusest saastub lahus märgatavalt kiiremini kui 3 m vannis. Lahusekihi sügavus vannis peaks olema vähemalt 12,5 cm. Selleks, et vähendada desolahuse saastumist, tasuks kaaluda ainult veega nn loputusvanni kasutamist 1,3–2 m enne töölahusega vanni.

Viimasel ajal on loomakasvatajad hakanud huvi tundma ka alternatiivsete vahendite vastu, mis sisaldavad kas joodi, tsinki, lupja või lahjat (mahedat) seepi. Suur osa loomapidajaid on siiski kindlaks jäänud formaliinile ja vasksulfaadile.

Formaliin on suhteliselt odav, efektiivne ning tal on sõrgu tugevdav toime. Lisaks sellele tapab formaliin enamuse baktereid ning seeni ja seetõttu tundub see jalavanni tarbeks ideaalne vahend. Siiski on formaliinil rida puudusi, mistõttu on selle kasutamine hakanud vähenema. Nimelt on formaliin ärritava toimega nii loomade kui inimeste nahale, seda on jäätmena keeruline käidelda ja lahuse toime ei ole piisav, kui temperatuur langeb alla 7 kraadi. Kindlasti ei tohiks töölahus olla kangem kui 5% ning formaliiniga jalavanni ei tohi kasutada rohkem kui 3 päeva järjest  Et jalavanni toime oleks piisav, tuleks seda vahetada iga 300 looma järel. Käsnade vältimiseks peaks pidevalt kasutatava lahuse kontsentratsioon olema 2%. Kui aga täheldatakse käsnade sagenemist, tuleks lahuse kontsentratsiooni tõsta järk-järgult.

Vasksulfaat töötab hästi enamuses tingimustes ja on suhteliselt odav. Vasksulfaati on lihtsam kasutada kui formaliini, sest on inimesele ohutum. Samal ajal on vasel formaliiniga sarnane rakumembraani lõhkuv toime.

Vasksulfaat on seda efektiivsem, mida kõrgem on selle vasesisaldus. Tavaliselt on see 25%. Kuna vask seob endaga kergesti orgaanilist ainet, siis selle toime väheneb kiiresti töölahuse saastumisel. Seepärast tuleks lahust vahetada 150–300 lehma järel. 

Kuigi jood tundub loogilise vahendina, sest ka enamus nisadeso vahendeid sisaldab seda, siis jalavannis ei ole selle kasutamine efektiivne, sest jood nõuab pikaajalisemat kontakti ning sobib seetõttu paremini kindla punkti raviks sõral.

Tsink on alternatiiv vasele, samas on keskkonnale ohutum, sest taimed ja muld suudavad seda omastada. Tsinki on keeruline lahustada vajaliku kontsentratsiooniga (10%) töölahuse valmistamiseks.

Lubi muudab sõra tugevamaks ja kuivatab nahka, kasutamiseks tahkel kujul külmal ajal nakkuse leviku vältimiseks.

Kuigi jalavannid digitaalse dermatiidi ennetamiseks on asendamatud, tuleb karjades ikkagi ette nakatunud loomi, kelle ravimiseks ei piisa ka agressiivsemast jalavannist. Seepärast on haiguse avastamisel esmatähtis konsulteerida veterinaariga, teavitada probleemist kõiki töötajaid ning kokku leppida vajalikud protseduurid ja ajakava.

Infolehe koostamisel on kasutatud USA Pennsylvania Ülikooli kodulehel avaldatud materjale