Veiste parasiidid ja parasitaarhaigused

Toivo Järvis
veterinaarmeditsiinidoktor

Veisekasvatuse arengut takistavate nakkushaiguste seas on kõige sagedamini esinevateks parasitaarhaigused. Neid põhjustavad parasitaarsed ainuraksed, imiussid, paelussid, ümarussid, lestad ja putukad. Parasiitide tõvestavus seisneb nende troofilises (toitumuslikus), mehaanilises, toksilises, allergilises ja inokuleerivas (mikroobe sisseviivas) toimes peremeesloomasse. Haiguse kulg ja lõpe sõltub aga suurel määral ka peremeesorganismi kaitsevõimest. Parasiitide nõrga või mõõduka nakkuse ja looma normaalse kaitsevõime ning heade söötmis- ja pidamistingimuste korral kulgevad paljud haigused kliiniliste tunnusteta, ent põhjustavad siiski loomal tervisekahjustust ja toodangu vähenemist. Intensiivse nakkuse ja looma vähese resistentsuse korral avalduvad parasitoosid aga kliinilise haigestumisena. On oluline märkida, et üldistava hinnangu kohaselt moodustab sümptomitega kulgevate parasitaarhaiguste põhjustatav majanduslik kahju vaid mõne protsendi subkliiniliste omast.

Parasiidid põhjustavad loomadel isutust või isuväärastust, halvendavad söödaseeduvust ja mõjutavad ainevahetust, nt toitainete halvem kasutamine ning organismile vajalike ainete suurenenud väljutamine rooja ja uriiniga. Nad võivad põhjustada loomade surma ja elundite praakimist, tapasaaduste väärtuse, massi-iibe, toodangu (sh piima) hulga ja kvaliteedi langust jms. Loomade nakatumine korraga mitmete parasiidiliikidega mõjutab kogu karja tootlikkust, säilitamis- ja parendamivõimalusi. Lisaks tuleb arvestada, et parasiidid nõrgestavad organismi vastupanuvõimet, hõlbustavad mitmete infektsioonhaiguste tekitajate sissepääsu ja raskendavad teiste samaaegsete haiguste kulgu. Osa parasiite, mis on ühised loomadele ja inimestele, võivad kahjustada inimese tervist.

Veise parasitofauna loetelus on 70—80 parasiitset perekonda, neist Eestis registreeritud ja suure tõenäosusega esineda võivaid liike on sadakond. Ainuraksete põhjustavatest haigustest on olulisemad eimerioos, krüptosporidioos ja babesioos. Imiusstõbedest fastsioloos ja paramfistomoos, paelusstõbedest moniesioos ja ehhinokokoos. Ümarusstõbedest on väga levinud paljud enterostrong-ülidooside rühma kuuluvad haigused, esineb ka diktüokauloosi, stefanofilarioosi, trihhurioosi jm. Lesttõbedest märkigem puugitabandust, psoroptoosi (imilestsügelised), korioptoosi (kõõmalest-sügelised) ja demodikoosi (vagellestsügelised), putuktõbedest väivi- ja täitabandust ning tiivulisi nugiputukaid (parmud, kärbsed, sääsed, kihulased, pihukad).

Parasiidid tabandavad loomi mitmesuguste nakkusteede kaudu. Eriti sagedane on suukaudne nakkus nugiliste noorvormidega (munad, vastsed, tsüstid jm). Paljudel juhtudel neelavad loomad juhuslikult alla parasiitide vahe- või lisaperemehi. Muudest nakkusteedest tuleb mainida emakasisest, nahakaudset ja siirutusnakkust (puugid, putukad). Osa välisparasiite on väheliikuvad ja levivad loomadevahelise otsese või vahendatud kokkupuute teel (sügelislestad, täid, väivid).     

Keskkonna saastumist ja loomade nakatumise astet mõjutab karjatamise korraldus ja intensiivsus (suur karjatamistihedus ja loomade sagedased kokkupuuted). Parasiitide arengut soodustab mõõdukas temperatuur ja niiske keskkond. Nakkuse sissetoomine seni nakkusvabasse keskkonda võib toimuda uue karja või üksikute loomade sissetoomisel, heitmete ja nakatunud siirutajate vahendusel. Parasiitide levikus on oluline koht ka loomakasvatustehnoloogial. Ekstensiivse loomapidamise korral levivad nii otsese arenemistsükliga kui ka vaheperemeeste ja siirutajate osavõtul arenevad parasiidid. Aastaringsel ruumispidamisel katkeb aga loomade kokkupuude parasiitide ja siirutajatega. Nii on suurfarmides kadunud nt mäletsejaliste imiusstõved. Intensiivne loomakasvatus vähendab ka mitmete vaheperemeesteta arenevate parasiitide (eimeeriad, strongüloidid jt) levikut loomaruumide suurema puhtuse, kuivuse, rest-põrandate jm abil. Samas on aga suurfarmides loomade suure arvu ja tiheda kontakti tõttu soodsad tingimused seal püsima jäänud parasiitide kiireks ja arvukaks levikuks.

Parasitaarhaiguste tõrjes on kõige tõhusam profülaktika, s.t tootmistehnoloogilised ja organisatsioonilised meetmed ravimeid kasutamata. Hea tervisliku seisundiga karjas haigestuvad loomad tunduvalt harvemini ja põevad kergemalt. Karja hea tervis sõltub eelkõige õigest tõuaretusest ja selektsioonist, täisväärtuslikust söötmisest ja headest hügieenitingimustest. Olulised on noorloomade isoleeritud pidamine, loomaruumide puhtus ja korrashoid, sanitaarvaheajad, suletud majandi režiim, regulaarne deratisatsioon ja kõrvaliste koduloomade ning lindude sissepääsu takistamine, ukseesised desomatid, puhastatud ja desinfitseeritud veokastid, sõnniku kahjutustamine jm. Karja juurdetoodavaid loomi tuleb hoida kuu aega profülaktilises karantiinis, müüdavad tõuloomad on vajalik uurida parasiitide suhtes ja vajadusel anda antiparasiitikume. Oluline on ka farmi ümbruse korrashoid, kultuurkarjamaade kasutamine, otstarbekas karjatamisrežiim jm. Parasitaarhaiguste esinemise jälgimiseks ja tõrje õigeaegseks korraldamiseks peaks kõigis karjades uurima valikuliselt (eelkõige nõrgemad, haiglasemad, väiksema toodanguga, nooremad loomad) kaks korda aastas loomade roojaproove siseparasiitide suhtes. Kuna parasiitide mehaanilisteks edasikandjateks võivad olla ka farmitöötajad, on vajalik hügieeninõuete range järgimine.