Veiste talvedüsenteeriast ja mitte ainult

Veiste talvedüsenteeria on ägeda kõhulahtisuse, veetustumise ja piimatoodangu langusega kulgev täiskasvanud veiste haigus. Selle tekitaja, veise koronaviirus, põhjustab soolepõletikku ja kõhulahtisust ka vasikatel.

Haigusest täiskasvanud veistel on teatatud juba eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel. Koronaviiruse osa vasikate kõhulahtisuse tekkes tehti kindlaks 1970-ndatel aastatel.
Eestis diagnoositi haigust täiskasvanud veistel esmakordselt 2000. aastal.

Talvedüsenteeria on veisekarjas väga kiiresti leviv haigus. Selle peiteperiood on lühike ja nelja, viie päeva jooksul võib haigestuda kuni 100% vastuvõtlikest loomadest. Suremus ei ole suur (1–2%). Viirus on väliskeskkonnas suhteliselt vastupidav madala temperatuuri ja vähese UV-kiirguse taseme juures, mistõttu levib see kergemini sügis-talvisel perioodil, kuid Eestis on puhanguid esinenud ka suvekuudel. Haigestumist soodustavaks asjaoluks on arvatavasti tiinus- ja poegimisjärgne organismi vastupanuvõime nõrgenemine. Eriti vastuvõtlikud haigusele on vastpoeginud lehmad.
Viirus eritub haige looma organismist roojaga ja nakatumine toimub peamiselt suukaudselt. Nakkusallikaks on haige või haiguse läbipõdenud viirusekandja veis, samuti viirust eritavad vasikad. Nakkus levib kergesti inimese, transpordivahendite ja laudainventari vahendusel. Haiguse läbipõdemise järgselt tekib 1–5 a kestev immuunsus, mistõttu loomad võivad elu jooksul haigestuda korduvalt. Tavaliselt korduvad haigusepuhangud 2–4 a järel.
Põhjused, miks talvedüsenteeria lehmadel vallandub, ei ole täielikult selged. Tavaliselt ei haigestu karja lehmad ja vasikad samaaegselt, kuigi haiguse puhkemisel ühes vanuserühmas puutuvad viirusega kokku kõik karja loomad.
Haigus vältab tavaliselt 3–4 päeva ja kui ei teki tüsistusi, lõppeb looma tervistumisega. Haigetel lehmadel tekib vesine kõhulahtisus. Roe võib sisaldada verd ja lima, on vinava lõhnaga. Selle põhjuseks on sooletrakti limaskesta üliäge põletik. Haiged lehmad muutuvad isutuks, kõhnuvad, piimatoodang langeb märgatavalt. Mõningatel juhtudel esinevad ka köha ja pisaratevool.

Ka vasikate koronaviroosi iseloomustab ägedalt kulgev kõhulahtisus, vahel ka hingamisteede haigus.
Lehmade talvedüsenteeria diagnoosimine ei valmista loomaarstile tavaliselt raskusi. Haiguse kliinilised tunnused ja kulg suuremas karjas on sedavõrd iseloomulikud. Siiski on soovitatav teha laboratoorne uuring diagnoosi kinnitamiseks, sest sarnaseid tunnuseid lehmadel võivad esile kutsuda ka teised haigustekitajad, nagu veiste viirusdiarröa, eimerioos, salmonelloos. Vasikatel põhjustavad ägedat kõhulahtisust ka kolibakterid, salmonellad ja rotaviirus. Uurimismaterjalina saadetakse laborisse roojaproovid viiruse määramiseks (proov on soovitav võtta esimesel päeval pärast tunnuste ilmnemist). Ka on võimalik määrata vereproovist viiruse antikehi.

Haiged loomad tervistuvad tavaliselt ravita. Raskekujulise veetustumise ja üldseisundi järsu halvenemise korral vajavad loomad ka arstiabi.
Haiguse ennetamiseks on oluline vältida viiruse karja toomist. Kõik karja juurde toodud loomad on vaja hoida profülaktilises karantiinis. Inimese ja transpordivahendite liikumisteedele tuleb paigutada desobarjäärid, kus võimalik. Tuleks vältida loomade käiguradade ristumist farmi teenindava transpordi liikumisteega.
Vasikate haigestumise ennetamiseks vaktsineeritakse tiineid lehmi ja mullikaid tiinuse viimases kolmandikus, millega suureneb antikehade hulk ternespiimas. Meeles peab aga pidama, et vasikad omandavad kaitse vaid siis, kui nad saavad ternespiima õigeaegselt ja piisavas koguses.

Jaagup Alaots, Arvo Viltrop

EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut