Värskemad uurimistööd vasikakasvatuses

2014. aasta juulis USAs Kansas Citys toimunud loomakasvatusteadlaste koosolekul esitlesid eri maade teadlased oma värskemate uurimistööde tulemusi vasikakasvatuse vallas. Järgnev infoleht tutvustab mõnda vasikate söötmist ja pidamist käsitlevat uurimistööd.

Ternespiima termiline töötlemine ja bakterisisaldus

Pennsylvania Ülikooli teadlased esitlesid uurimistööd, milles lahati ternespiima bakterisisalduse möju immunoglobuliinide imendumisele ja vasikate tervisele. 104 vasikat jagati nelja söötmisgruppi. Esimest söödeti kuumutamata madala bakterisisaldusega ternesega, teist gruppi kuumutamata kõrge bakterisisaldusega ternesega, kolmandat kuumutatud madala bakterisisaldusega ning neljandat kuumutatud kõrge bakterisisaldusega ternespiimaga. Kõik vasikad said ühekordsel söötmisel ~3,8 liitrit ternespiima päevas ja kõigi söötmisgruppide piim pärines ühest ja samast kogurist. Termilise töötlemise käigus hoiti ternest 30 min 60^oC juures. Kõrge bakterisisaldusega ternespiima saamiseks lisati kuumutatud ternespiimale 20 ml kuumutamata ternest ning hoiti seda 20^oC juures selleks, et bakterid saaksid paljuneda. Kõikide söötmisgruppide terneste IgG sisaldus oli sarnane ehk keskmiselt 69 mg/ml. 48 tunni möödudes oli kõrgema bakterisisaldusega ternespiimaga söödetud vasikatel madalam nii vereplasma proteiinisisaldus (7,3 vs 8,4 g/dl) kui ka IgG (9,4 vs 22,3 mg/ml). Langenud oli ka IgG imendumise efektiivsus (14,3 vs 34,8%) võrreldes madala bakterisisaldusega ternespiimaga söödetud vasikatega. Erinevalt eelnevatest töödest ei õnnestunud selle tööga tõestada, et ternespiima termiline töötlemine statistiliselt tõstaks vereplasma proteiinisisaldust või IgG imendumisefektiivsust, kuid need näitajad olid termiliselt töödeldud ternest saanud vasikatel siiski numbriliselt suuremad kui kuumutamata ternespiima saanud vasikatel. Lisaks sellele esines kuumutatud madala bakterisisaldusega ternespiimaga söödetud vasikatel esimesel elunädalal kõhulahtisust vähem kui ühegi teise grupi vasikatel.

Selle uurimistöö tulemused toetavad seisukohta, et vastsündinud vasikatele antava ternespiima bakteriaalse saastatuse kontrollimine on äärmiselt oluline. Kuumutamine võib bakterisisalduse vähendamise seisukohast olla küll väga tulemuslik, kuid see kaotab mõtte juhul, kui piim saastub uuesti pärast termilist töötlemist.

Automaatsöötjate kasutamine

Minnesota Ülikooli teadlaste uurimuses hinnati 38 piimafarmi automaatseid söötmissüsteeme. Farme külastati 18 kuu jooksul iga 60 päeva tagant ning tervislikku seisundit hinnati rohkem kui 10 000 vasikal. Iga farmikülastuse käigus võeti 1–5 päeva vanustelt vasikatelt vereproovid selleks, et hinnata passiivse immuunsuse ülekannet ternespiimast vasika organismi. Piimaproovid võeti automaatsöötjate segamiskonteinerist ja piima niplisse viivast voolikust. Tulemused farmide vahel varieerusid väga oluliselt, mis tähendab, et vasikate tervis, kasv ja areng sõltuvad suuresti sellest, kuidas automaatsöötjaid kasutatakse.

Tehtud proovide põhjal oli bakteritega kõige saastatum automaatsöötja osa niplini viiv piimavoolik ning olukord oli seda hullem, mida mustemad olid sulud ja loomad. Nii ternespiima käitlemine, söötmissüsteemi puhastamine, grupeerimiste läbiviimine kui ka hoonete disain ja hooldamine on kõik faktorid, mis võivad mõjutada automaatsöötjate kasutamise edukust. Nii nagu kõikide süsteemide puhul annavad automaatsöötjad parima tulemuse siis, kui pööratakse võrdselt tähelepanu kõigile süsteemi osadele.

Vasikate söötmissagedus

Koosolekul tutvustati kahte vasikate söötmissagedust käsitlevat uurimust. Mississippi Ülikoolis korraldatud esimeses katses võrreldi 53 vasikat, keda söödeti 2 või 3 korda päevas ja keda peeti kas paaris- või üksiksulgudes. Vasikad said  5,7 liitrit täispiima päevas ja nad võõrutati 8 nädala vanuselt, vasikatele hakati startersööta pakkuma alates 3. elupäevast. Katse ise kestis 10 nädalat selleks, et jälgida vasikate arengut võõrutusjärgsel perioodil. Sõltumata söötmiskordade arvust ei täheldatud katse käigus erinevusi vasikate kehamassi ega päevase juurdekasvu osas, siiski pärast võõrutamist kasvasid vasikad, keda söödeti 2 korda päevas ja keda peeti üksiksulgudes, teistest vasikatest kiiremini. Vasikate söötmissagedus ei mõjutanud küll starteri söömust, kuid paarissulgudes peetud vasikate startersööda söömus oli suurem kui üksiksulgudes peetud vasikatel.

Teise vasikate söötmissagedust käsitleva uurimistöö viisid läbi Louisiana Ülikooli teadlased. Katses oli 63 vasikat, keda söödeti kas 1, 2 või 3 korda päevas. Kõigile vasikatele joodeti piimaasendajat koguses, mis moodustas 10% vasikate sünnikaalust jagatuna võrdsetes osades söötmiskordade vahel. Piimaasendaja proteiinisisaldus oli 20%, rasvasisaldus 20% ja joogi kuivainesisaldus 15%. Vasikad võõrutati 42 päeva vanuselt, starterit pakuti neile alates 3. elupäevast ja katse kestis vasikate 56 päeva vanuseks saamiseni. Katse tulemuste põhjal ei sõltu vasikate kasvukiirus tavapärasel piimaasendaja kasutamisel sellest, kui mitu korda päevas neid söödetakse.

Vasikate lamamisaeg

Kohtumisel tutvustati väga mitmeid loomade käitumist käsitlevaid uurimistöid. Guelphi Ülikooli (Kanada) teadlased võrdlesid oma töös tervete ja hingamisteede haigustega vasikate lamamisaegu. Vasikaid jälgiti 4 nädalat, alustades 10. elupäevast. Vasikad veetsid lamades keskmiselt 20,6 tundi ehk 86% päevast. Vasikate lamamisaeg vähenes koos vanuse kasvuga keskmiselt 4+/-1 minutit päevas. Haigestunud vasikad lamasid päevas keskmiselt 44+/- 14 minutit kauem kui terved vasikad.

Teises katses jälgiti vasikaid 3 perioodi jooksul: enne võõrutamist (30.–39. elupäev), võõrutamise ajal (40.–49. elupäev) ja pärast võõrutamist (50.–56. elupäev). Katsetulemuste põhjal veetsid vasikad lamades enne võõrutamist 18 tundi, võõrutusperioodil 17 tundi ja pärast võõrutust 16 tundi päevas.

Vasikad veedavad suurema osa ajast lamades ja tervise seisukohast on äärmiselt oluline, et nende ase (lamamisala) oleks puhas, kuiv ning hästi ventileeritud. Guelphi Ülikooli teadlaste hinnangul peaks grupisulgudes pidamisel asustustihedus kõikidel vasikatel võimaldama lamada 75–85% päevast. Külmal ajal tuleks valida selline allapanu, mis ei soodusta lamamisala jahtumist ning paksu põhukihti võib külmal ajal pidada vasikatele sobivaimaks.

Kuumal ajal sobib hüttidesse allapanuks kõige paremini kruus ja liiv, mis aitavad vasikatel hoida madalamat kehatemperatuuri, sest “neelavad” osa vasikate kehasoojusest

Teadmine sellest, kui palju aega vasikad tegelikult lamades veedavad, peaks muutma ka nende farmerite suhtumist, kes arvavad, et kuivad ja puhtad vasikasulud on teisejärguline teema. Samuti aitab vasikate lamamisaja jälgimine varakult avastada haigeid vasikaid.

Infolehe koostamisel on kasutatud USA Pennsylvania Ülikooli kodulehel avaldatud materjale.