ÜLEMINEKUPERIOOD

30 päeva enne ja 70 päeva pärast poegimist (edaspidi üleminekuperiood) on lehmadele kriitiline aeg. Sel perioodil tehtud vead võivad rikkuda alanud laktatsiooni ja mõjutada looma edasist karjas püsimise aega.
Järgnevalt on ära toodud mõned aspektid, mida loomapidaja koostöös oma veterinaariga peaksid silmas pidama. Mõned neist punktidest on küll kergemini saavutatavad kui teised, kuid need kõik on looma tervise ja kõrge toodangu seisukohast võrdselt tähtsad.

Kuivaine söömus
Loomade söömus sõltub küll väga paljudest asjaoludest, kuid loomapidaja peamine eesmärk peaks olema tagada selle grupi loomadele pidev vaba juurdepääs sobiva koostisega ratsioonile 24 tundi ööpäevas. Siiski söödetakse paljudes farmides selliseid loomi vaid 1 kord päevas. Kui värsket või kui piisavas koguses sööta loom sellise söötmisrutiini korral saab? Erinevad uuringud on näidanud, et sagedasem söötmine parandab lehmade söömust. Seega peaksid loomapidajad seda silmas pidama ka üleminekuperioodi lehmade söötmisel.

Grupeerimine
Lehmad on sotsiaalsed loomad, kellel kujuneb grupis välja kindel dominantsuse tase. Nooremate ja väiksemakasvuliste loomade paigutamine vanematest ja suurematest eraldi gruppi aitab parandada söömust. Loomad tuleks vanuse ja suuruse järgi grupeerida enne üleminekuperioodi ja sellist grupi koosseisu tuleks võimalusel säilitada ka laktatsiooni esimesed sada päeva.

Fiksaatorid ehk kaelalukud
Kuigi kaelalukud lihtsustavad loomade fikseerimist nende ravimiseks ja muudeks vajalikeks protseduurideks, võivad nad pärssida osade loomade söömust. Kui loomad kasutavad kaelalukkudega söötmisala vastumeelselt, siis tarbivad nad vaid osa neile vajalikust söödakogusest. Seepärast tasuks loomadele kriitilisel üleminekuperioodil kaaluda osade kaelalukkude eemaldamist või asendamist horisontaalselt asetseva toru või muu piirajaga.

Uriini pH
Elektrolüütide tasakaalu kontrollimine ratsioonis aitab vähendada poegimishalvatuse riski, parandada loomade toodangut ja tervist. Sõltuvalt katioonide-anioonide tasakaalust võib ratsioon olla kas negatiivne või positiivne. Kergelt negatiivne ratsioon sobib kinnislehmadele, positiivne aga lüpsilehmadele.
Kui farmis kasutatakse üleminekuperioodi lehmade söötmiseks elektrolüütide osas negatiivselt tasakaalustatud ratsiooni, siis tasuks kontrollida ka selle efektiivsust. Rutiinselt uriiniproovi võtmine ja selle pH määramine on küll suhteliselt aeganõudev, kuid lihtne ja täpne viis ratsiooni hindamiseks. Soovitav on, et vähemalt 90% grupi loomadest oleks uriini pH alla 6,5, optimaalne tase on 6,0. Kui uriini pH on märgatavalt alla 6,0, võib vähendada anioonsete soolade osa ratsioonis.
Uriiniproove tuleks võtta grupist 4-5 loomalt 2 korda nädalas.

Pidamistingimused
Paljud loomakasvatajad kasutavad üleminekuperioodil olevate lehmade pidamiseks kas vabapidamis- või sügavallapanuga lautu. Kui kasutatakse vabapidamislauta, siis peaks osa asemeid selles olema umbes 10 cm laiemad kui kasutatakse ülejäänud lehmade pidamiseks. Asemed peavad olema kuivad ja kaetud 5-10 cm paksuse allapanukihiga. Et vähendada bakteriaalse saastumise riski, tuleb asemeid piisavalt sageli puhastada. Sügavallapanuga lautades tuleb samal põhjusel piisava sagedusega lisada puhast allapanu.

Asustustihedus
Sageli on farmides loomade asustustihedus kas aastaringselt või teatud perioodidel liiga suur. Eriti puudutab see karjasid, kus kasutatakse sesoonset poegimist.
Ülemäärane asustustihedus mõjub negatiivselt loomade heaolule. Tulemuseks on vähenenud söömus ja sagenenud terviseprobleemid poegimisjärgsel perioodil.
Sügavallapanuga grupisulus võiks pinda looma kohta olla 18-25 ruutmeetrit, vabapidamislautades ei tohiks peetavate loomade arv ületada reaalset loomakohtade arvu.
Sõltumata pidamisviisist peaks lauda ventilatsioon olema piisav, et hoonest välja viia lenduv ammoniaak ja kuumal ajal hoida laudas loomadele talutavat temperatuuri. Ammoniaagi kõrge kontsentratsioon laudaõhus võib põhjustada loomadel hingamisteede haigusi ja vähendada isu.

Erivajadustega loomad
Kõik loomad, kes vajasid poegimisabi, vajavad täiendavat hoolt ja tähelepanu. Selleks tuleks nad vastavalt märgistada. Emakaprobleemidega lehmi peetakse sageli “katkisteks” ning arvatakse, et nad ei ole edaspidi enam võimelised indlema, tiinestuma või poegima nagu “normaalsed lehmad”. Siiski on võimalik selliste loomade hulka karjas vähendada õige ja kiire raviga.
Kasuks tuleb näiteks täiendava kaltsiumi või spetsiaalsete jookide kasutamine. Emaka poegimisjärgset taandarengut soodustab väikeses koguses oksütotsiini manustamine 4 korda päevas esimese 4-5 poegimisjärgse päeva jooksul.
Mitmed uurimistulemused näitavad, et prostaglandiinide kasutamine alates 7. poegimisjärgsest päevast lehmadel, kellel on esinenud päramiste peetust või emakapõletikku, annab positiivseid tulemusi. Tingitud on see asjaolust, et pärast poegimist on selliste lehmade loomulik prostaglandiinitase madalam kui lehmadel, kelle poegimisjärgne periood kulgeb ilma tüsistusteta. Prostaglandiini manustamine 2-3 nädalat pärast poegimist kiirendab ka emaka taandarengut.
Nakkuste avastamiseks tuleks rektaalselt mõõta selle grupi loomade kehatemperatuuri. Igapäevane rutiin peaks olema loomade üldise seisundi vaatlemine. Isu kaotanud ja loiu olekuga loomade olukorda tuleks hinnata koheselt ja viivitamata alustada ka raviga.

Infolehe koostamisel on kasutatud internetilehel www.dairyherd.com avaldatud materjale.