54.-s EAAP 2003

31. august – 3. september 2003 toimus Roomas (Itaalia) 54.-s EAAP (Euroopa loomakasvatajaid ühendav organisatsioon) aastakonverents. Konverentsil osales peaaegu 1000 osavõtjat 51 riigist. Eestlaste poolt tehtud stendiettekannetega esinesid E.Orgmets, O.Saveli (Relationships Between Functional Traits, Longivety and Performance of Estonian Red Cows - Cattle production); H.Kiiman, O.Saveli, T.Kaart (The Factors Affecting Somatic Cell Count in Milk - Cattle production) ja M. Kruus (Estimation of Genetic Parameters in Estonian Pig Breeds in Animal Recording – Pig production).

Kongressi kava oli väga sisutihe nagu alati, töö toimus kaheksas sektsioonis: põllumajandusloomade geneetika, põllumajandusloomade söötmine, põllumajandusloomade pidamine ja tervis, põllumajandusloomade psühholoogia, piimaveiste aretus, lammaste ja kitsede aretus, sigade aretus, hobuste aretus.
Mõned kommentaarid sigade sektsioonis toimunust:

Kasvavate sigade söödakasutust reguleerivad geneetilised faktorid.
Antud sektsioonis oli 8 ettekannet, kus tutvustati uuringuid sigade nuuma mõjutavatest faktoritest (keskkond, stress, tervis) ning erinevaid võimalusi hindamaks sigade söödaväärindust.

Ameerikas on tehtud mitmeid katseid, kus vaatluse all olid keskkonna ja tervise mõju sigadele. Mõned tehtud märkmed:
Kiiremini kasvavatel ja lihaselistel sigadel on immuunsüsteem häiritud ja seetõttu on nad sagedamini haiged. Kiiremini kasvavatel sigadel on väiksem tailiha osakaal lihakehas ja väiksem organite osakaal organismis. Leiti, et Euroopa sead kasvavad aeglasemalt kui Ameerika sead. Huvitav nüanss oli, et haige Euroopa siga sööb vähem kui haige Ameerika loom, kuid terved loomad söövad ühepalju. Sellest tulenevalt peab Ameerika siga haigustele paremini vastu. Katsed näitasid, et kõrge tailiha sisaldusega sead on aktiivsemad ja agressiivsemad ning et käitumismallid sotsiaalses keskkonnas on päritavad. Küsiti, et kas kusagil on piir kui “taiseks” siga aretada? Vastus sellele oli, et põhimõtteliselt on küll, kuid ei toodud välja ühtki numbrit tailiha % kohta lihakehas, mis võiks olla piiriks. Seda piiri kujundavad teised tailiha osakaalu mõjutavad faktorid. Näiteks, mida taisem on siga, seda vastuvõtlikum on ta haigustele. Kui karjavalikut teha haigustundlikkuse suhtes, siis tailiha % ei tõuse väga kõrgele jms.

Hollandlased uurisid energia omastamise ja päritolu efekti imetava emise jõudluses soojas keskkonnas.
Uuriti emiseid kõrge temperatuuriga laudas pärast poegimist. Emistele anti kolme sorti sööta (kontrollsööt, kõrge tärklise ja suhkru sisaldusega sööt, kõrge rasvasisaldusega sööt) ja vaadati energia omastamist (NE/päevas). Esimesel nädalal pärast poegimist hoiti lauda temperatuur 23 ^oC. Pärast esimest nädalat oli temperatuur laudas kella 7:00 kuni 17:00-ni 28 ^oC ja 17:00 ja 7:00 vahel 23 ^oC. Jälgiti emiste kehakaalu, peki paksust ja põrsaste kasvukiirust.
Katse tulemusena leiti, et emiste kehamass langes kõigi katsesöötade sööjatel. Samuti vähenes ka peki paksus, väljaarvatud kõrge rasvasisaldusega sööta söövatel emistel. Põrsaste kasv oli parem kõrge tärklise-suhkru sööta söövatel emistel. Edasi uuriti, miks energia kättesaamine söödast on nii erinev. Antud katsest järeldus, et energia omastavus ja energia päritolu ei oma erilist efekti imetava emise sööda omastamisel soojas keskkonnas. Lauda kõrge õhutemperatuuri korral langeb emisel sööda omastamine, tõuseb emise kehatemperatuur ja hingamissagedus. Kuigi põrsastele selline kliima sobib, on emisel halb olla ja ta annab vähe piima. Optimaalne oleks imetavale emisele 18 – 20 ^oC laudakliima. Kuumaga sööb emis rohkem varahommikul või päeva jahedamatel aegadel ning sagedamini. Kindlasti peaks loomal olema vaba juurdepääs vee juurde. Emise heaolu parandamiseks kuumas keskkonnas võib kasuks olla vee piserdamine ja sobiva põrandamaterjali valik.

Geneetilised strateegiad emiste viljakuse parendamiseks.
Euroopas on emiste viljakustunnustega seoses uurimisel põrsaste ellujäämine nii enne kui pärast emise poegimist. Paljudes aretusorganisatsioonides on emiste jõudluse hindamiseks ainult elusalt sündinud põrsaste arv. Kirjandusest tuleneb, et pesakonna suurus sünnil on negatiivses korrelatsioonis põrsaste ellujäämisega imetamisperioodil. Seetõttu, emise jõudluse optimaalseks parendamiseks tuleks aretuseesmärkidena vaadelda nii elusalt sündinud põrsaste arvu kui ka põrsaste ellujäämist imetamisperioodil. Uuritakse, kuidas suurendada elusalt sündinud põrsaste arvu pesakonnas, et see ei tooks kaasa kõrget põrsaste surevust enne võõrutamist. Siinkohal on toodud jällegi mõned märkmed 13-st selleteemalisest ettekandest.

Mitmest uurimusest paistis välja üks sõnum: Aretus elusalt sündinud põrsaste arvu suurendamiseks pesakonnas vähendab keskmist põrsaste sünnimassi ja suurendab variatsiooni ning kadusid pesakonnas. Suured pesakonnad koosnevad väiksema massiga põrsastest ja pole nii ühtlased, kui väikesed pesakonnad. Aretusprogramm, mis soovib suurendada emiste viljakust, ei tohiks pesakonna suurust võtta ainsa valikukriteeriumina. Ökonoomse põrsatootmise jaoks on väga oluline põrsaste ellujäämise kõrge protsent. Sünnimassil on väga suur mõju põrsaste võõrutuseelsele ellujäämisele. Arvatakse, et põrsaste ellujäämist enne võõrutamist mõjutab ca 75% põrsa sünnimass. Optimaalseks sünnimassisks leiti olevat 1,6 kg, mille juures oli surevuse protsent kõige väiksem. Paljud aretajad Euroopas registreerivad pesakonna keskmist põrsaste massi, mis annab küll statistilise hinnangu emisele, kuid moonutab geneetilist hindamist. Geneetiliseks hindamiseks peaks kasutama individuaalselt mõõdetud põrsa massi, mille puhul on päritavus kõrgem ja hindamistulemused moonutuseta. Sellest tulenevalt võiks aretuseesmärgiks olla kombinatsioon pesakonnasuurusest ja põrsaste sünnimassidest, kus suuremat ökonoomilist kaalu tuleks omistada just võõrutuseelsele põrsaste ellujäämisele mitte elusalt sündinud põrsaste arvule. Kui tahetakse põrsaste ellujäävust tõsta, siis soovitati aretuseesmärgiks seada iga üksiku põrsa sünnimassiks 1,6 kg-i ja/või optimeerida emiste sööda kasutust, mille kaudu optimeeritakse kaudselt ka põrsaste ellujäämist. Pesakonna suurus sünnil on madala päritavusega, kuid põrsa individuaalne sünnimass on kõrge päritavusega ning geneetilised korrelatsioonid pesakonna suuruse ja sünni massi vahel on negatiivsed.

Majanduslikult oluline parameeter põrsatootmises on võõrutatud põrsaste arv. Selle tunnuse järgi valikut teha on väga raske, sest võõrutatud põrsaste arvu, kui tunnuse, päritavus on madal. Madalat päritavust põhjustab suuresti näiteks põrsaste ümber paigutamine emiselt emisele imetamisperioodi jooksul. Valides pesakonna kõrgema keskmise põrsamassi ja väikese põrsamassi varieeruvuse alusel, on võimalik tõsta võõrutatavate põrsaste arvu potentsiaali. Nii saaks tõsta põrsatootjate sissetulekuid ja parendada ka loomade heaolu, vältides kõrgeid põrsakadusid suurtes pesakondades. Tähelepanu tuleks pöörata ka emise konditsioonile, kuna väiksema peki paksusega emistel jääb ellu vähem põrsaid ning põrsad omastavad ka sööta kehvemini. Tootmistasandil kõrge viljakuse saavutamiseks tuleks ikka kasutada ristamist, mis heteroosi efekti tõttu toob kaasa suuremad pesakonnad.

Veel oli sigade sektsioonis käsitlusel ettekanded teemadel: "Söötmine ja liha kvaliteet sigadel pöörates erilist tähelepanu antioksüdantidele" ja "Söötmine ja liha kvaliteet rasketel sigadel".

Merle Kruus
September 2003