Ülevaade Itaalia seakasvatusest

Roomas 31. augustist 3. septembrini 2003.a. toimunud EAAP (Euroopa loomakasvatussaaduste tootjate assotsiatsiooni) aastakoosolek andis hea ülevaate ka Itaalia sealihatootmisest ja aretusest ning samuti töötlejate, tootjate ja teadlaste omavahelisest koostööst.
Itaalias on umbes 5500 seafarmi, millest veidi alla poole tegelevad aretustööga.
2002.a. oli Itaalias 1,3 miljonit siga, emiste arv oli 751 000. Neid arvusid vaadates võib öelda, et Itaalias on ainuüksi emiseid kaks korda rohkem kui Eestis sigu kokku. Itaalias toodetakse aastas 2,1 miljonit tonni sealiha, millega rahuldatakse 64,8% riigi vajadustest. Imporditakse nii sealiha kui ka elussigu. Inimese kohta tarbitakse aastas 37,4 kg sealiha.

Sigade aretust ja sealiha tootmist iseloomustab kaks väljakujunenud suunda: "heavy pig" ja "mediterraneum".

Esimene ja põhisuund on "Heavy pig" ehk "raske siga". Lahti seletatuna tähendab see, et sead realiseeritakse üheksa kuu vanustena ja eluskaaluga 165 kg. Sellise suunaga toodetud sealihast valmistatakse spetsiaalset vinnutatud sinki “dry ham” (kuiv sink). Teadlased on kindlaks teinud, et selle aretusprogrammi eesmärke aitab kõige paremini saavutada ristamisskeem, kus isaks on djuroki tõu ja itaalia suure valge tõu ristandkult (D x LW), emaks aga itaalia suure valge tõu ja itaalia landrassi tõu ristandemis (LW x LR).

Teine suund on "mediterraneum" ehk "vahemere liha". Selle suuna põhieesmärk on toota stressivaba sealiha. Sead realiseeritakse eluskaaluga 110 kg. Liha tootmiseks kasutatakse ristamisskeemi, kus isaks on pieträäni tõu ja belgia landrassi ristandkult, emaks traditsiooniliselt itaalia suure valge tõu ja itaalia landrassi tõu ristandemis. Iseloomulik on, et kõik isa liinis kasutatavad loomad testitakse halotaantestil, millega tagatakse stressivabade isasloomade kasutamine aretuses ning lõpptulemusena on võimalik toota PSE ja DFD defektidest vaba liha.

Aretustööga tegeleb riiklik sigade aretusorganisatsioon, kelle ülesandeks on puhtatõuliste sigade ja kohalike tõugude aretamine, riikliku tõuraamatu ja riikliku registri haldamine ning farmide tunnustamine. "Heavy pig" sealiha tootmist ristandaretuskarjades korraldab autonoomne tunnustatud erafirma, kelle tegevust kontrollib riiklik aretusorganisatsioon.
Aretustöö baseerub aretajate, töötlejate ja teadlaste poolt väljatöötatud aretusskeemil. Aretusfarmides on kokku umbes 25 tuhat emist. Kindlat kohta aretustöös etendab katsejaam, kus kasvatatakse üles farmides asuvate loomade täisõed ja -vennad. Oluline osa katsejaama töös on sigade hindamine halotaantestil. Samuti kasutatakse katsejaama teaduslike katsete läbiviimiseks.
Huvitav on ka aspekt, et erinevatele tõugudele on aretusprogrammis püstitatud erinevad aretuseesmärgid. Näiteks djuroki tõult oodatakse intramuskulaarse rasva pärandamist, itaalia suurelt valgelt tõult õhukese pekipaksuse ja väikeste soolamiskadude pärandamist, ristandkuldilt Pi x LW stressiresistentsuse pärandamist.

Suhteliselt palju on Itaalia teadlased uurinud liha kvaliteeti. Meie jaoks oli huvitav soolamiskadude uurimine. Läbiviidud katsetest selgus, et väikseimad on kaod 165 kg eluskaalu juures realiseeritud sigade soolamisel. Lihakeha kaalub sel juhul umbes 130 kg. Eriti oluline on väike soolamiskadu singi "dry ham" tootmisel. Samuti on töötlejale probleeme tekitanud tagakintsu ümber olev peki paksus ja kintsu sees olev peki silm. Teadlased on uurinud nende kahe omaduse päritavust. Tulemuseks saadi, et pekisilma päritavus on 0.15, tagakintsu ümber oleva pekipaksuse päritavus aga 0,59. Uuringust lähtudes on aretusorganisatsioonil võimalik viia muudatusi oma aretuseesmärkidesse.

EAAP raames oli võimalus külastada Rinaldo Polinorile kuuluvat seafarmi Perugias, umbes 250 km kaugusel Roomast ja oma silmaga ka sigu näha. See farm oli "heavy pig" tootmissuunaga. Farm koosnes viiest osakonnast – kaks aretusosakonda emistele (vabad, tiined ja imetavad), üks osakond võõrutatud põrsastele (6-30 kg) ja kaks osakonda lõppnuuma sigadele. Aretusosakonnas oli kokku 1600 emist, võõrutusosakonnast käis aastaga läbi 19000 põrsast. Nuumasigalas oli põrandapinda sigadele 10 454 ruutmeetrit, sulus peeti 6-8 siga. Söötmine toimus nuumasigalas automatiseeritult vedelsöödaga. Vabalt söödeti sigu kaaluvahemikus 30-55 kg, 55-160 kg juures oli söötmine normeeritud. Üllatav oli sigu vaadates see, et absoluutselt kõik sead, kaasa arvatud orikad, olid märgistatud kaheksakohalise tätoveeritud numbriga. Sellise märgistamisega avaneb lihatööstustes lihakehade hindamise võimalus. Saadud andmeid kasutatakse aretusprogrammis püstitatud eesmärkide täitmise kontrollimiseks. Sellist aretusprogrammi kontrollimise süsteemi soosib kahe aretusega tegeleva firma koostöö.
Loodan, et ülevaade Itaalia seakasvatusest on huvitav ja võibolla on selles ka mõni huvitav mõte, mida saaks Eesti sigade aretuses rakendama hakata.

Külli Kersten
Oktoober 2003