Muutus sigade J_SAV hindamine

2006. esimesest jaanuarist muutus eesti sigade jõudlustunnuste aretusväärtuste hindamismetoodika.
Hindamismetoodika ümbervaatamine oli tingitud, kuna senised sigade jõudlust puudutavad aretuseesmärgid on saavutatud või peagi saavutatavad ning seetõttu oli tarvis kaaluda variante, kuidas eesti seaaretusega edasi minna.
Jõudlustunnuste aretusväärtuse ümbervaatamiseks toimus 2005. aasta aprillis töine koosolek, millest võtsid osa aretajate ja sealihatootjate esindajad, ETSAÜ konsulendid ning JKK esindajad. Koosolekule eelnes põhjalik uuring, mille eesmärgiks oli välja töötada ETSAÜ uuele nägemusele vastav süsteem eesti suurt valget tõugu ja eesti maatõugu sigade jõudlustunnuste geneetiliseks hindamiseks. Uurimustöö käigus hinnati tunnuste geneetilisi parameetreid ning kaaluti erinevate üldindeksite sobivust. Tunnuste hindamisel katsetati erinevaid mudeleid. Uuriti, kuidas suudavad mudelid kirjeldada tunnuste variatsiooni. Viimasel aastal on konsulentide tööpiirkondi mitmeid kordi muudetud, seetõttu peeti otstarbekaks võtta mudelisse uus mõjutegur - konsulent. Nii nagu mõjutavad looma jõudlust tema sugupool, tõug, farm kui keskkond jms., siis mõjutab looma karjatesti tulemust ka konsulendi subjektiivsus. Looma aretusväärtus tuleneb päriliku jõudlusvõime ja keskkonna koosmõjust. Mida paremini me suudame kirjeldada keskkonna mõjureid, siis seda kindlamini saame ka väita, milline on looma tegelik aretusväärtus. Uues hindamismudelis arvestatakse järgmisi mõjusid: sugupool (fikseeritud), karja-aasta-aastaaja koosmõju (juhuslik), pesakond ehk indiviidi alaline keskkond (juhuslik), kehamassi regressioon karjatestil, tõug, sea kui indiviidi juhuslik mõju, konsulent (fikseeritud) ja juhuslik viga. Uuritud mudelitega leiti tunnustevahelised geneetilised ja fenotüübilised korrelatsioonid ning päritavuskoefitsiendid, mis on toodud järgnevas tabelis 1.

Tabel 1. Tunnuste geneetilised korrelatsioonid (r_g) koos standardveaga (SE) (ülal) ning fenotüübilised korrelatsioonid (r_p) (all), diagonaalil päritavus(h²)

Geneetilise hindamise baasiks võetakse teatud arvu loomade keskmine hinnang, mis on nulltase ning selle suhtes võrreldakse kõiki hinnatavaid sigu. Baas jääb teatud ajaks muutumatuks ning seetõttu on lihtsam märgata aretusedu suundi, mis on oluline just geneetilise hindamise seisukohast. Otsustati, et uues hindamises võetakse geneetiliseks baasiks 2001. aastal sündinud sead. Päritavuskoefitsientidena võetakse kasutusele seljapeki paksusel h²=0,30, lihassilma läbimõõdul 0,17 ja ööpäevasel massi-iibel 0,14.
Koosolekutel arutleti,kas hinnata tõugude mitmekesisuse säilitamiseks suurt valget ja maatõugu eraldi või koos. Leiti, et tõugude eraldi hindamine tooks kaasa väga palju muudatusi hindamissüsteemis. See võib muuta aretusväärtused ebausaldusväärseks, sest sel juhul kasutatakse väikest osa kogutud informatsioonist. Hinnates ainult puhtatõulisi, jäävad ristandid hindamata, hindamisgrupid jäävad väikeseks ning usaldusväärse aretusväärtuse saamiseks vajaliku info kogumiseks kulub rohkem aega. Samas aga soovitakse aretusmaterjali kasutada kohe, kui sead on saanud suguküpseks. Kuna hindamismudel arvestab tõugu, siis aretusväärtuse hindamisel juba arvestataksegi tõu eripära. Otsustati, et geneetilisse hindamisse võetakse puhtatõulised, esimese põlvkonna ristandid ja nn tagasiristatud sead (tõukombinatsiooniga YxLY ja LxYL ).
Palju vaidlusi tekitas üldindeksi moodustamine, eriti milliste osakaaludega peaksid jõudluse suhtelises aretusväärtuses (J_SAV) olema erinevad tunnused. Mudeli tunnusteks olid endiselt karjatestil mõõdetav seljapeki paksus, lihassilma läbimõõt ja ööpäevane massi-iive.
Aretusväärtus on indeks, mis üldistab mitme tunnuse geneetilise hinnangu, et tagataks perspektiivis aretustöö tulemusena selline siga, nagu aretusprogramm seda ette näeb. Tehes valikut ainult ühe tunnuse järgi, võib mõne aja pärast ilmneda suur tagasilöök teistes olulistes tunnustes. Seetõttu on vajalik, et J_SAVi oleks koondatud mitmed olulised tunnused, arvestades nende tunnuste päritavust ning koosmõju teiste tunnustega ning majanduslikkust.
Arutleti ka teemal, kas koondindeksisse võiks kuuluda ka viljakustunnused. Ülekaalu saavutas arvamus, et viljakusel peaks olema eraldi indeks. Viljakus on veel Eesti sigade andmetel põhjalikult uurimata. Rohkem sooviti tähelepanu pöörata lihassilmale ja küljeliha kvaliteedile, et saada seljapeki paksust ühtlikumaks. Aretusväärtuse indeksis on enamvähem võrdselt tähelepanu pööratud kõigile kolmele tunnusele (ööpäevane massi-iive 40%, peki paksus 30% ja lihassilma läbimõõt 30%).
Oktoobris 2005 toimunud ETSAÜ nõukogu koosolekul kinnitati uuem eesti suurt valget tõugu ja eesti maatõugu sigade jõudlustunnuste geneetilise hindamise metoodika, millele on saadud ka VTA kinnitus ning mis hakkas kehtima alates 1. jaanuarist 2006.
Seoses uuele hindamisele üleminekuga pole enam uued ja senised aretusväärtused võrreldavad. Segaduste vältimiseks lähtestame kõikide hindamises olevatele loomade senised esimesed jõudluse suhtelised aretusväärtused uue hindamise esimese hindamise tulemusele. Possu kasutajatele saadetakse uued aretusväärtused Possu portaali kaudu.

Merle Kruus