Põrsaste sündimine surnult või imikpõrsa hukkumine -
on sellel vahet?


Karjaanalüüsi käigus küsitakse väga tihti, milline on aktsepteeritav surnultsündinud põrsaste osatähtsus. Firmajuhte huvitab, kas ja kuidas on võimalik vahet teha surnultsündinud ja hukkunud imikpõrsa vahel. Loomaomanikud väidavad, et kui juhi poolt võetakse vaatluse alla imikpõrsaste hukkumine, siis järgmisel kuul on imikpõrsaste kadu vähenenud ja suurenenud hoopiski surnultsündinute osatähtsus. Selline muutumine lühikese ajaga ei ole loogiline ja näitab, et andmeid ei kajastata usaldusväärselt. Sellised küsimused on õigustatud, sest vastutab ju loomaomanik jõudlusandmete õigsuse eest. Selline trend teeb murelikuks ka JKK ja ETSAÜ. Miks ikkagi on vaja neid andmeid täpselt registreerida? Valeandmete esitamisega moonutame jõudluskontrolli statistilisi analüüse ja geneetilise hindamise tulemusi. On ju teada, et emiste viljakust hinnatakse elusalt sündinud põrsaste arvu järgi pesakonnas. Sama kehtib ka geneetilisel hindamisel, mis omakorda on aretusalaste otsuste tegemise aluseks. Valeandmete esitamisega võib sigade aretus liikuda soovimatus, viljakuse vähenemise suunas. Samuti ei ole võimalik valesti registreeritud andmete alusel kindlaks teha farmi majandamise kitsaskohti.

Vastuse küsimusele, kuidas on võimalik vahet teha surnultsünni ja hukkumise vahel, leiab iga huviline ajakirjast “Tõuloomakasvatus” 2007/4 lk 27-29., Alo Tänavotsa refereeringust “Põrsaste surnultsünnid ja nõrga elujõuga põrsad”. Artikkel on kättesaadav ka internetis ETLL koduleheküljelt pdf failina http://touloom.etll.ee/ Artiklit lühidalt kokku võttes võib öelda, et aktsepteeritav surnultsünni osatähtsus on 3 – 5%. Probleemi süvauurimise vajadus tekib, kui surnult sünnib üle 7% põrsastest.

Millist põrsast loetakse surnult sündinuks, millist mitte? Lühike väljavõte artiklist. "Surnult sünd registreeritakse tavaliselt siis, kui surnud põrsad leitakse emise tagant. Siiski võib olla see ekslik, kuna võimalikke põhjusi võib olla kolm:

  1. surm enne sündi – põrsas sureb mõned päevad enne sündimist, kopsud pole õhuga kokku puutunud;
  2. surm sündimise ajal – põrsas sureb sündimise kestel, kopsud pole õhuga kokku puutunud, enamasti põhjuseks emis;
  3. surm pärast sündi – põrsas proovib hingata, kuid korralik hingamine ebaõnnestub.

Kui põrsas sureb emaihus, siis selle ajale viitab surmajärgsete degeneratiivsete muutuste tase, kaasa arvatud naha värvimuutus ja vedelike kadu.
Kui surm leiab aset tiinuse varajases staadiumis, siis põrsas on mumifitseerunud.
Sünnituse kestel või kohe pärast sündi surnud põrsas on värske ja normaalse välimusega. Nende kahe vahet saab teha lihtsalt. Põrsa rinnakorvi avamisel vaadeldakse kopsusid ja trahhead. Surnult sündinud põrsa kopsud on tumeda ploomi värvi, pole ühtegi roosat laiku, mida võiks seostada hingamisega. Põrsastel, kes on proovinud hingata sünni ajal, leitakse tõendeid limasest takistusest hingamisteedes."

Eesti keskmisena sündis surnult 2000. – 2006. a 5,1 – 6,9% põrsastest. Farmide lõikes on vastav näitaja väga erinev, jäädes 2006. a vahemikku 1,2 ja 15,5%. Üle 7% põrsastest sünnib surnult 16s farmis, mis tähendab, et 26% farmidest vajab analüüsi surnultsünni põhjuste väljaselgitamiseks.


Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS
Rg-kood 12760791
F. Tuglase 12, Tartu linn, 50094, Eesti
Oleme avatud
E-R 8.00-16.30
EPJ Facebookis
Tel 738 7700
 
epj@epj.ee

EPJ serverisse sisselogimine

Kasutaja nimi
Salasõna


mobiilID   Sisene Mobiil ID-ga
Isikukood:
GSM number:

Smart-ID
  • Isikukood (xxxxxxxxxxx)