Viljakuse geneetilisest hindamisest

Seakasvatajate seas on tekitanud segadust asjaolu, et emisel on suured pesakonnad, aga viljakuse suhteline aretusväärtus (V_SAV) on väike. Tekib kohe küsimus, et miks ei lähe emise V_SAV kokku tema tegelike tootmisandmetega (pesakonna suurusega). Püüame nüüd seda selgitada, kuidas iga üksik loom geneetilises hindamises hinnangu saab ning kuidas kujunevad viljakuse aretusväärtused.

Geneetilise hindamise eesmärgiks on leida üles kõige paremate geenikombinatsioonidega loomi (vanemloomi) ja neid paljundada ning tootja sellest kõigi eelduste kohaselt ka rahalist kasu saaks. Geneetilisel hindamisel lähtutakse isasloomast, sest kultide kaudu on aretusmaterjali levitamine ja paljundamine kõige kiirem. Kultidel on rohkem järglasi erinevates karjades kui emistel ja seetõttu näeme, kuidas erinevad tingimused mõjuvad. Teisisõnu tahame leida üles kulti, kes annab edasi just neid soovitud tunnuseid, mille poole aretaja püüdleb.

Lähteandmed
Viljakuse geneetiliseks hindamiseks kogutakse kultide tütarde poegimisandmeid kõigilt L, Y, LY või YL tõugu emistelt jõudluskontrolli all olevatest karjadest ning põlvnemisinformatsioonina kasutatakse nende loomade kogu teadaolevat (JKK andmebaasis olevat) põlvnemist. Viljakuse hindamisel on tunnusena vaatluse all ainult elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas.
Looma tootmisandmed on sobivad järgmistel tingimustel, kui:

• vaadeldava sea sünnikuupäeva ja vanemate sünnikuupäeva vahe on suurem kui 300 päeva;
• sea ema ja isa kohta on teada sünniaeg ja –koht ning individuaalnumber;
• sea tõuks on puhtatõuline landrass, puhtatõuline suur valge või LY, YL ristandid;
• seemenduskuldi kohta on teada sünniaeg ja –koht ning individuaalnumber;
• seemendusmeetod on teada;
• elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas mitte suurem kui 25

Hindamine
Matemaatiliselt keeruline hindamismudel püüab kunstlikult tekitada olukorda, kus kõik loomad oleks tinglikult ühesugustes tingimustes, siis on võimalik neid loomi omavahel võrrelda.
Hindamismudel arvestab mitmeid efekte, mis seniste uuringute alusel võiks mõjutada looma tootmisvõime avaldumist. Kui kõiki mõjuvaid efekte arvesse võtta, siis peaks olema võimalik välja arvestada looma tegelik tootmisvõime (geneetiline väärtus) ehk tema genotüübi väärtus, mis avaldub temal endal (näiteks emisel on suured pesakonnad,mis aga ei pruugi avalduda tema tütardel).

Näiteks, kui emisel on suured pesakonnad võrreldes teiste eakaaslastega selles karjas, siis on ta saanud väga head geenid oma vanematelt st. tal on hea geneetiline väärtus. Kui me valime selle emise vanemloomaks, siis on suur tõenäosus, et ka järglastel on suured pesakonnad võrreldes selle karja eakaaslastega. See ei pruugi nii olla ja ainuke võimalus selle teada saamiseks on järglastel antud tunnuse mõõtmine, mille kaudu saame teada selle vanemlooma aretusväärtuse (kas vanem pärandab häid tunnuseid ka järglastele).
Veelkord rõhutame et, geneetiline väärtus ja aretusväärtus on aretuses erinevad mõisted. Hea geneetilise väärtusega loom ei pruugi olla hea aretusväärtusega loom. Meie oleme huvitatud siiski aretusväärtusest.

Aretusväärtus on vanematelt järglastele edasiantavate geenide väärtus, mis avaldub järglaste kõrges keskmises toodangus eakaaslastega võrreldes. Aretuseesmärgist lähtuvalt soovime, et iga järgmine põlvkond loomi oleks eelmisest geneetiliselt võimekam ja teostame seda selektsiooni kaudu, kasutades uue põlvkonna saamiseks neid vanemloomi, kes soovitud omadusi järglastele kõige paremini edasi annavad.

Geneetiline hindamine on toiming loomade aretusväärtuse (aditiivse geneetilise väärtuse) prognoosimiseks hindamise hetkel olemasoleva informatsiooni (järglased, eellased, külgsugulased) alusel. Hinnang antakse arvutuslikul teel, sest see pole muud moodi mõõdetav.

Viljakustunnuste geneetilisel hindamisel kasutatakse korduvustunnuse BLUP-loomamudelit, kus igale hindamises osalevale loomale hinnatakse konkreetse tunnuse aretusväärtus. Mudel viljakuse hindamiseks on järgmine:

elusalt sündinud põrsaste arv = TÕUG HYS PTÜÜP SM PNO KULT KESKK LOOM JÄÄK
kus efektidena on arvestatud järgmisi mõjutajaid:

• TÕUG (L, Y, LY),
• HYS - hindamisgrupp (kari-aasta-aastaaeg grupp, kus grupis on 30 looma),
• PTÜÜP – pesakonna tüüp, kas paarunud emis ja kult on samast tõust või mitte;
• SM – seemendusmeetod (loomulik paaritus või kunstlik seemendus),
• PNO – mitmes pesakond emisel,
• KULT – seemenduskult,
• KESKK - emisele mõjuv keskkonna efekt,
• LOOM - hinnatava looma efekt.

Aretusväärtuse usaldusväärsusele hinnangu andmiseks on aluseks tunnuse päritavus ja kasutatud informatsiooni maht. Kasutatud informatsiooni mahuna mõeldakse just seda kui palju tütreid on vanematel, kui mitmes erinevas karjas ja mitu korda poeginud jne.
Suhteline viljakuse aretusväärtus (V_SAV) väljendatakse punktides, kehtestades baasloomade aretusväärtuste keskmiseks 100 punkti ja standardhälbeks 6 punkti ning milles sisaldub elusalt sündinud põrsaste arvu aretusväärtus.
Seega,looma hinnatakse alati tema järglaste järgi ja arvestatakse ka eellaste ja külgsugulaste toodanguandmeid ning samuti ka efekte, mis võiksid moonutada seda hinnangut.
Kõige paremini kirjeldab aretusväärtuste ja pesakondade suuruste vahelisi seoseid seemendusjaama kultide järglaste toodang. Joonisel 1 graafiku ülaosas on toodud Tartu KSJ kultide tütarde keskmine elusalt sündinud põrsaste arv pesakonnas (tütardel, kel on rohkem kui 1 pesakond) koos analüüsitud emiste arvuga. Graafiku alaosas on toodud kuldi tütarde keskmised viljakuse aretusväärtused tütarde sünniaastate lõikes. Kindlasti tuleb märkida, et analüüsiti ainult puhtatõulisi tütreid.

Joonis 1. Tartu KSJ kultide tütarde keskmised pesakonna suurused ja viljakuse aretusväärtused tütarde sünniaastate lõikes.

Jooniselt 1 loeme välja, et 2000.-ndal aastal sündinud Tartu KSJ suurt valget tõugu kultide tütardel on keskmiselt 1 põrsas pesakonnas vähem kui 1999.-ndal aastal sündinud tütardel. Kui vaadelda aretusväärtuste trende, siis need on samasuunalised.

Joonisel 2 on välja toodud Tartu KSJ kultide tütarde pesakonna suurused ja aretusväärtused, kuid kultide sünniaastate järgi. Sellega peaks selgemaks saama, millise aastakäigu kuldid mõjutavad suure valge tõu viljakust.

Joonis 2. Tartu KSJ kultide tütarde keskmised pesakonna suurused ja viljakuse aretusväärtused kultide sünniaastate lõikes.

Tabel 1. Tartu KSJ kultide tütarde keskmised pesakonnad ja viljakuse aretusväärtused ning kultide viljakuse aretusväärtused.

Aastal 2001 kasutati väga aktiivselt kulte, kes pärandasid järglastele õhemat seljapeki paksust ja suuremat juurdekasvu. Jooniselt 2 ja tabelist 1 võib oletada, et massiline kõrgete J_SAV kultide kasutamine võis olla suure valge tõu viljakusele negatiivse trendi andja.
Näitena 1999-ndal aastal sündinud Jommi 757, kes oli 2001-l aastal üks enim kasutatud kultidest ja kellel 2001.-nda aasta septembri alguses oli hindamisel peki av oli –2.14, lihassilma av +1.57, juurdekasvu av +23,70 ja J_SAV 133. Tol momendil me ei teadnud tema negatiivsest mõjust viljakusele, sest polnud veel ühtki poeginud tütart. 13.-nda septembri 2001 hindamise ajaks oli poeginud ka juba 17 tütart, kelle alusel sai Jommi ka viljakuse aretusväärtuse (-0.70). Nüüdseks on karja jäetud 255 Jommi tütart 24 erinevas karjas, kellede keskmine pesakonna suurus on 9,7 põrsast. Järelikult Jommi tõesti pärandab väikseid pesakondi ja suuri juurdekasvusid. Jõuline lihakvaliteedi parandamine aga halvendas suure valge tõu viljakusomadusi.

Aretusprogrammis on eesmärgiks seatud suure valge sea viljakuseks 11,0 elusalt sündinud põrsast pesakonnas. Kuid kuidas seda saavutada? See näide annab seletuse ka sellele, et miks suure valge tõu viljakus langeb.

Emise/kuldi valimisel karja soovitaksin ka pöörata rohkem tähelepanu viljakusele. Valiku tegemise ajal noorloomal tavaliselt veel järglasi pole. Sel juhul tuleks vaadata antud looma vanemaid (vanemloomade aretusväärtusi), mis annab esimese esialgse info antud tunnuse pärandumisest järglastele. Lihtsustamaks loomaomaniku tööd, on JKK-s väljatöötatud viljakusindeksid noorloomadele, mida näeb JKK interneti-kodulehelt SEAD-> HINDAMINE-> VIIMASEL KUUL TESTITUD NOORSIGADE PAREMIK-> Parim V_SAV- farmides testitud kuldid ja Parim V_SAV- farmides testitud emised.

Noorlooma valimisel karja võiks loomaomanik endale selgeks teha, milleks tal antud looma vaja on. Enamus sealiha tootjaid vajab viljakat emist/kulti, kelle järglased oleks heade nuuma- ja lihaomadustega. Looma valikul karja peaks olema vaatluse all kõik aretuslooma iseloomustavad näitajad, et otsus ennast ka hiljem õigustaks.
Iga ettevõtja tunneb ja teab oma farmi kitsaskohti ja vajadusi kõige paremini. Seetõttu on kõikidele seaomanikele raske ühtset soovitust anda. Kuid üks soovitus on kindlasti: Kasutage saadaolevat informatsiooni maksimaalselt ja teadlikult!

Merle Kruus
12. august 2003